Igitee

Antti Tuuri

Romaan „Igitee” räägib terrorist Soomes ja Nõukogude Liidus 1930. aastatel, kui Lapua liikumisega seotud äärmuslased küüditasid Soomest Nõukogude Liitu neid, keda nad kahtlustasid kommunistlikes tõekspidamistes.Teose peategelane Jussi Ketola on üks paljudest küüditatutest, kes röövitakse keset ööd oma kodutalust ja viiakse idapiirile. Röövijad kavatsevad ta maha lasta, ent Ketola pääseb põgenema üle piiri Nõukogude Liitu. Seal kohtub ta ameerikasoomlastega, kes on Stalini kutset järgides tulnud Karjalasse, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga leiavad end peagi maapealsest põrgust.Eesti lugejalegi mitmete romaanide kaudu tuttav ning korduvalt auhindadega (sealhulgas Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind ja Soome mainekaim kirjanduspreemia Finlandia) pärjatud Antti Tuuri (snd 1944) on kirjutanud üle seitsmekümne teose. Tema loomingut on tõlgitud veerandsajasse keelde.„Igitee” põhjal on valminud samanimeline Soome, Rootsi ja Eesti koostööfilm (režissöör Antti-Jussi Annila), mille võtted toimusid osaliselt Eestis – Tallinnas, Sillamäel ja Varangul.

Originaali tiitel:

Antti Tuuri

Ikitie

Kustannusosakeyhtiö Otava

2011

Raamatu väljaandmist on toetanud Soome Kirjanduse Teabekeskus ja Otava Kirjandusfond.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik В© Antti Tuuri First published in 2011 by Otava Publishing Company Ltd. With the Finnish title Ikitie. Published in the Estonian language by arrangement with Otava Group Agency, Helsinki. В© TГµlge eesti keelde. Ants Paikre, 2017 ISBN 978-9985-3-4169-8 ISBN 978-9985-3-4280-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2017 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

August 1930

1.

Teadsin oodata, et ühel ööl tuldaks, aga keegi ei osanud öelda, millal lapualased tulevad: ähvardusi olin kuulnud sellest päevast saati, kui olin keeldunud lahkumast vallavolikogu koosolekult.

Kui siis autode õue sõitmise peale ärkasin, teadsin, et mulle on järele tuldud, sest autod sõitsid väljalülitatud tuledega. Sofia oli juba ärkvel, oli mitu ööd vaevalt maganud. Ta ütles, et ei lase mind uksele, vaid läheb lapualastele vastu ise. Vastasin, et selles asjas olen meie majas see ise veel mina, aga Sofia ei hakanud vaidlema, tõmbas juba undrukut selga ja õlarätti ümber, enne kui esikust kolinat hakkas kostma.

Läksin Sofia kannul peretuppa. Esikusse tulnud hakkasid toa uksele taguma ja nõudma, et uks lahti tehtaks. Sofia läks uksele ja ütles toa poolelt kõva häälega, et meil on uksed alati lahti, ööl ja päeval, sest tulija võib olla Kristus, meie Issand, kelle tulemist maa peale oodatakse.

Seejärel avasid lapualased ukse ja astusid tuppa. Sofia küsis, mis neil meile keset ööd asja on. Koos nendega oli ka oma küla mehi ja need ütlesid, et küll me juba teame, mis asju nad ajavad: isamaa asja.

Ütlesin, et seda isamaa asja aetakse vastu ööd väga suure kolinaga. Loomaarst käskis mul välja minna. Arvo tuli teisest kambrist aluspesu väel ja jäi kambri uksele seisma: tal polnud vaja pärida, mis mehed tuppa on tulnud. Sofia küsis loomaarstilt, kas tal pole pudulojuste ravitsemisega küllalt tegemist, et peab vastu ööd inimesi hirmutamas käima.

Mehed valgusid nüüd esikust tuppa. Nad lükkasid Sofia kõrvale, sasisid minust kinni ja hakkasid toast välja viima. Ütlesin Sofiale, et ta kõrvale hoiaks. Arvo tõttas kambriukselt appi ja püüdis mind kättpidi tagasi kiskuda; tema jõust jäi mu toas hoidmiseks väheks, kui kolm tursket meest mind kinni hoidsid ja ukse poole vedasid. Ma ei pannud vastu, aga ütlesin, et tõmbaksin hea meelega püksid jalga, kuigi ei usu, et augustiöö külm on. Loomaarst teatas, et küll mulle rüssade maal püksid antakse, oma aate mehele. Ta oli juba püstoli välja tõmmanud ja vehkis sellega.

Kui läbi esiku läksime, väljus oma kambrist palgaline, ent mehed lükkasid ta tagasi kambrisse ja lõid ukse kinni. Pauli oli tulnud