Saialillede sГјgis
Susan Meissner
Kaunis sall, mida on põlvkondade vältel edasi pärandatud, ühendab omavahel kahte naist, kes õpivad, et maailma raskused teeb talutavaks armastus, mida me jagame…
September 1911. Õde Wood elab New Yorgi lahes asuval Ellise saarel ega suuda kuidagi pöörduda tagasi Manhattanile, kus Triangle Shirtwaisti tulekahjus kukkus surnuks mees, keda ta armastas. Kui ta satub hoolitsema sarlakites immigrandi eest, kelle kaotus peegeldab tema kaotust, tärkab temas huvi nime vastu, mis on tikitud sallile mehe kaelas. Ühtäkki seisab ta dilemma ees, mis sunnib teda oma järeldustes kahtlema ja tõele näkku vaatama. See, mida ta teada saab, võib ta hävitada… või vabastada.
September 2011. Manhattani Upper West Side’is elav lesknaine Taryn Michaels on ennast veennud, et elab täiel rinnal, töötades armsas valikkangapoes ja kasvatades üksi oma tütart. Siis avaldab üleriigiline ajakiri ühe ammuse kadunud olnud foto ja ta on sunnitud uuesti läbi elama selle hirmsa päeva, kui tema abikaasa maailma kaubanduskeskuse tornide varingus hukkus… päeva, kui üks võõras talle käe ulatas ja ta päästis. Aga juhuslik taaskohtumine ja sajandivanune sall võivad avada Taryni silmad ja panna ta nägema, et tema elu juhivad suuremad jõud.
Susan Meissner
Saialillede sГјgis
Frankile
„Sest armastus, nagu ma olen kuulnud öeldavat, tuleb mõnikord lennates ja mõnikord sammu, ühe juures jookseb ta kiiresti ja teise juures kõnnib aeglaselt, mõnda ta jahutab, teist sütitab, mõnda haavab ja teisi surmab.
Ühel silmapilgul algab ta soovide tormijooks ja lõpeb ning läheb täide selsamal silmapilgul; hommikul asub ta mõnd kindlust piirama ja õhtuks on tal see juba käes, sest ei ole võimu, mis suudaks talle vastu panna.”[1 - „Don Quijote”, hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfeldt, kirjastus Eesti Päevaleht, Mediasat Group, 2007]
    Miguel de Cervantes Saavedra „Don Quijote”
Гњks
TARYN
Manhattan
september 2011
Peenvillane lillemustriga kangas lebas lõikamislaual nagu seadmist ootav pruudikimp. Kanga taustavärv, mis oli olnud kunagi valge, oli aastatega tuhmunud ja paistis nüüd olevat hägust elevandiluukarva ning endised fuksiaroosad ja lillad õied olid nüüd helepunased ja lavendlivärvi, olles oma kunagise sära kahvatud varjud. Ma sõrmitsesin sajandivanust kangast, mis oli sõrme all väga pehme. See oli jäetud päikese kätte pleekima, vahest tooliseljale või lõunapoolse akna alla kummutikatteks. Aga võib-olla oli omanik mingil põhjusel unustanud, kuhu ta selle kanga oli hoiule pannud, ja see oli jäänud lihtsalt pikaks ajaks seisma.
„Ma arvan, et see oli kunagi väga kaunis.” Kuuekümneaastane naine krimpsutas teispool lõikamislauda seistes vabandavalt nägu, tundes nähtavasti häbi, et kangast, mis oli elanud üle kaugeid aegu, oli nii vastutustundetult koheldud.
„See on ikka veel kaunis,” rahustasin teda. „Muster on säilinud ja ma kujutan ette, millised olid värvid, millega see trükiti.”
„Kas tõesti?” Naise hääl oli lootusrikas. „Ma kartsin, et see on liiga vana ja luitunud, et millegagi kokku sobida. Ma ei tea isegi seda, kust mu vanavanaema selle sai.”
„See on Prantsuse peenvillane kangas, pärit üheksateistkümnenda sajandi lõpust.” Pöörasin kanga ümber ja uurisin tagumist külge. „Tõenäoliselt on see trükitud söe ja tõrva baasil tehtud aniliinvärviga – seepärast olidki värvid algul nii eredad.”
Naine naeris. „Kas sa suudad kõike seda öelda lihtsalt vaadates?”
Naeratasin talle vastu. „Neli aastat tekstiilikooli.”
„Ma ei teadnudki, et selle jaoks on omaette kool. Nüüd on vist iga asja jaoks oma kool.”
Pöörasin kanga õiget pidi. „Ma arvan, et suudan sobitada siia juurde midagi sarnast või vähemasti ligilähedast.”
„Oi, see oleks suurepärane. Aga see ei pea olema peenvillane. Olen kuulnud, et see on väga kallis. Kunstsiid sobiks täielikult.”
„Annan oma parima. Kas jätan selle endale või lõikan välja väikse kanganäidise?”
„Sa võid se