Stepi kuningas Lear
Ivan Sergeevich Turgenev
Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.
Ivan Sergeevich Turgenev
Stepi kuningas Lear
STEPI KUNINGAS LEAR
Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare’ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud.
«Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!»
В«Kuidas nii?В» kГјsisime meie.
«Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?»
В«Olge nii kena.В»
Ja meie sГµber asus viivitamata pajatama.
I
«Kogu oma lapsepõlve,» alustas ta, «ja poisiea kuni viieteistkümnenda eluaastani veetsin ma maal oma memme, kubermangu rikka mõisaomaniku mõisas. Peaaegu et kõige eredama muljena sellest kaugest ajast on mu mällu jäänud meie lähima naabri Martõn Petrovitš Harlovi kuju. Raske olekski sel muljel kustuda: midagi Harlovi-taolist ei ole ma elus hiljem enam kohanud. Kujutlege hiiglasekasvu meest! Tohutu keha otsas, veidi viltu, asus ilma vähimagi kaelaraasuta koletu pea; selle kohale kerkis terve pahmas kollase- ja halliseguseld sagris juukseid, mis algasid peaaegu otse salkus kulmude juurest. Sinakaspunasest laigulisest näolahmakast ulatus esile vägev mügarlik nina, vaatasid ülbelt vastu tillukesed helesinised silmad. Suu, samuti pisitilluke, kuid vildak ja lõhenenud, oli sedasama värvi kui ülejäänud nägu. Hääl, mis sellest suust tuli, oli küll kähe, kuid haruldaselt tugev ning kõmisev.
Selle kõla tuletas meelde raudlattide tärinat, kui neid mööda konarlikku teed veetakse. Ja kui Harlov rääkima hakkas, siis oleks ta justkui kõva tuulega kellelegi üle laia kuristiku kisendanud. Raske oli öelda, mida Harlovi nägu nimelt väljendas: nii suur oli see… Ühe pilguga ei saanudki seda haarata! Kuid ebameeldiv see ei olnud – selles võis märgata koguni mõningat majesteetlikkust, ainult et see nägu oli liialt kummaline ning ebatavaline. Ja millised käed tal olid, just nagu padjad! Ja sõrmed, ja jalad! Mäletan, et ma ei saanud ilma teatava hirmuta vaadata Martõn Petrovitši kahe arssina laiust selga ja tema veskikivitaolisi õlgu, eriti aga hämmastasid mind tema kõrvad! Ehtsad kalatšid – keerdude ja kõverustega; põsed lausa kergitasid neid mõlemalt poolt. Seljas oli Martõn Petrovitšil – nii suvel kui talvel – tšerkessi rihmaga vöötatud rohelisest kalevist kasakiin, jalas veesaapad. Kaelasidet ei näinud me tal iialgi, ja mille ümber ta olekski selle sidunud! Ta hingas pikalt ning raskelt nagu härg, aga kõndis käratult. Tundus, et tuppa sattudes oli ta kogu aeg hirmul, et teeb kõik katki või lükkab ümber, ja seepärast liikus ta ettevaatlikult, enamasti külg ees, justkui hiilides. Jõud oli tal tõeliselt vägilaslik ja seetõttu oli ta ümbruskonnas suure au sees: meie rahvas tunneb seniajani aukartust vägilaste ees. Tema kohta olid koguni legendid tekkinud: räägiti, et kord olevat ta metsas karuga rinnutsi kokku läinud ja sellest peaaegu võitu saanud; teinekord aga, kui ta