Meeletu armastuseigatsus
Barbara Cartland
Valdal polnud võimalik kasuisa palvet täita. Krahv oli prantslane ja pidas korraldatud abielu loomulikuks, Valda aga polnud ning abielu mehega, keda ta ei armasta – või isegi ei tunne –, tekitas temas tülgastust. "Valda," püüdis kasuisa teda veenda, "sa pole kunagi omal käel isegi tualetti valinud. Arvad sa tõesti, et oled pädev valima endale meest, kellega jääd kokku kogu eluks?" Valda otsustas kasuisale oma pädevust tõestada. Ta jooksis kodust ära ja liitus kasuisa maavaldustel peatuva mustlaskaravaniga. Ta oli otsustanud ise endale elutee valida – tee, mis viib sõltumatusele, seiklustele ja armastusele.
Autori märkus
1975. aastal Camargue’i külastades olin selle metsikust ilust vaimustatud ja lummatud, kuid nagu paljud teisedki, panin pahaks riisikasvatajate sissetungi.
Camargue’is kasvatatakse aastas üle 800 000 tsentneri riisi, ja aasta-aastalt see kogus suureneb.
Ennustatakse, et kümne aasta pärast on Camargue täiesti üles haritud ning maailm on kaotanud midagi väga ainulaadset ja imelist.
Praegu on aga sealne steppide, roostike, järvede ja tiikidega metsik loodus imeilus. See on flamingode, luikede, härgade ja valgete hobuste kuningriik. Inimkäest on rikkumata üle 86 000 aakri, mis teeb peaaegu poole Camargue’ist.
Loodetavasti õnnestus mul selle jutustusega edasi anda kas või osagi selle maanurga lummavast, salapärasest ja metsikust ilust.
1.В peatГјkk 1899
“Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, beau-pére!” hüüatas Valda.
“Mõtlen küll!” vastas Merlimonti krahv. “Arutasime seda põhjalikult sinu emaga, Valda, ja otsustasime, et sul on aeg abielluda.”
Valda oigas mõttes ja ütles kindlalt: “Beau-pére, mul pole kavaski abielluda teiste poolt väljavalitud mehega. Senini pole ma kohanud ühtki meest, kes oleks mind tõeliselt huvitanud. Kui abiellun, siis armastuse pärast!”
Rääkides vaatas Valda kasuisale trotslikult otsa. Praegu oli ta välimus isegi silmatorkavam kui harilikult.
Valda oli ebatavaliselt ilus – polnud ime, et ta ema ja kasuisa olid ta tuleviku pärast mures.
Peale selle tõsiasja, et Valdal oli Vienne’is nii armastatud sügavpunased juuksed, olid tal ka inglanna sinisilmad ja mustad ripsmed, mille kohta ta isa oli kunagi väitnud, et ta on pärinud need mõnelt tundmatult iiri esivanemalt.
“Üks on kindel,” mõtles krahv Valdat vaadates. “Päris kindlasti pole tal prantslanna välimus.” Ja nagu ta teadis, polnud prantslased Valdat Pariisis kohates talle komplimentide tegemisega kitsid olnud.
Kuid nagu poleks sellest veel küllalt, et loodus oli Valdat kauni näolapi, saleda ja nõtke keha ning särava mõistusega õnnistanud, oli ta ka rikas.
Valda isa oli pärandanud oma ainsale järeltulijale märkimisväärse varanduse, ja krahv, kes oli üliettevaatlik ja piinlikult täpne mees, ei muretsenud ilmaasjata kasutütre tuleviku pärast.
“Valda, tead sama hästi kui minagi,” ütles ta, “et Prantsusmaal on tavaks korraldatud abielud.”
“Sel juhul ei abiellu ma prantslasega!” ütles Valda teravalt.
“Ära arvagi, et Inglismaal käivad asjad teistmoodi,” jätkas krahv, kui Valda vaikis. “Inglise pärijannad abielluvad alati mõne lugupeetud aristokraadiga, kellel on tiitel, kuid raske oma maavaldust majandada.”
“Kas tõesti pole maailmas ühtki paika, kus abielu sõlmimisel peetaks tähtsaks eelkõige armastust?” küsis Valda.
Valda hääl oli nukker ning krahvi pilk mahenes. Ta vastas: “Iga inimene otsib armastust, Valda. Enamikul juhtudel avastavad samasuguse maitse ja huvidega mees ja naine pärast abiellumist pikapeale, et on teineteisesse sügavalt armunud.”
“Sina armusid emasse enne abiellumist,” rõhutas Valda.
“Tõsi,” vastas krahv. “Kuid su ema oli lesk, mitte kaheksateistkümneaastane neiu, kes ei tea isegi, mida tahab.”
“Miks sa nii arvad?” küsis Valda. Neiu trots oli tagasi.
Krahv naeratas.
“Sind on kõrgseltskonna reeglite kohaselt kasvatatud,” ütles ta. “Ja kuigi oled üksjagu reisinud, pole sa kun