Назад к книге «Loss» [Франц Кафка, Franz Kafka]

Loss

Franz Kafka

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes. Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena. Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati risti vastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loomingule osaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanide kohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudega haaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogide taevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse, saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia, võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Kes on maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumist sümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjusele aktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kes saab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavese kurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või oma valelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamise eest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigete sihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsiline anarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik, nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog, teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas, aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armee ei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nende objekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske on tõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oli küsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu – ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oli harvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest ei ammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on ta võtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud oma tekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikult edasi kobada.» (W. Benjamin). Tõlkija Mati Sirkel

Franz Kafka

Loss

ESIMENE PEATГњKK

Oli hiline õhtu, kui K. pärale jõudis. Küla magas sügavas lumes. Lossimäge polnud üldse näha, udu ja pimedus ümbritsesid seda, vähimgi tulekuma ei andnud suurest lossist märku. Kaua seisis K. puusillal, mis maanteelt külasse viis, ja vaatas üles näilisesse tühjusse.

Siis läks ta öömaja otsima; võõrastemajas oldi veel üleval; peremehel polnud küll ühtegi tuba anda, kuid äärmises üllatuses ja hämmmelduses hilise külalise tulekust tahtis ta K-l lasta kõrtsitoas õlekotil magada. K. oli sellega päri. Mõned talumehed jõid veel õlut, aga K. ei tahtnud kellegagi rääkida, tõi ise pööningult õlekoti ja heitis ahju lähedale pikali. Oli soe, talumehed istusid vaikselt, pisut aega silmitses ta neid veel väsinud pilgul ja uinus siis.

Kuid õige pea äratati ta üles. Peremehe seltsis seisis tema ees pilukil silmade ja tugevate kulmudega, näitlejanäoga linna moodi riides noormees. Ka talumehed olid veel seal, mõni neist oli oma tooli ümber pööranud, et paremini näha ja kuulda. Noormees vabandas väga viisakalt K. ülesäratamise pärast, esitles end lossikastellaani pojana ja ütles siis: «See küla on lossi valduses, ja kes elab või ööbib siin, see elab ja ööbib teatavas mõttes