Tuba
Emma Donoghue
Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent. Vaid killuke taevast headel päevadel. Emma Donoghue kirjeldab veenvalt ja usutavalt ses lukkude taha suletud maailmas elava viieaastase Jacki tillukest elu, mis romaani käigus omandab täiesti uue ilme. „Tuba” on raamat, mis jääb hinge külge kinni. Kätlin Kaldmaa tõlkija ja luuletaja Rea mainekaid auhindu pälvinud „Tuba” on Emma Donoghue seitsmes ja seni kõige enam kõneainet pakkunud romaan. 2010. aasta kevadel oli selle pärast kihevil kogu kirjastusmaailm: raamatu avaldamisõiguse eest pakuti üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Ärevus sai veelgi suurema hoo sisse siis, kui kaks nädalat enne raamatu jõudmist kauplustesse selgus, et romaan on märgitud Man Bookeri kirjandusauhinna lõppnimekirjas. 1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud romaane ajaloost ja tänapäevast, hulganisti novelle, kirjandusloolisi teoseid, näidendeid ning tekste nii raadio kui televisiooni jaoks. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Kanadas. Donoghue teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.
„Tuba“ on pühendatud Finnile ja Unale, minu parimatele teostele.
Mu laps
Suur mure mu hingel.
Ja sina magad, su sГјdames rahu;
näed und rõõmutu puidu rüpes;
öös, mis täis pronksist naelu,
sinkjas pimeduses sa vagusi lebad ja särad.
В В В В Simonides (u 556- u 468 eKr),
    „Danae“ (Richmond Lattimore’i tõlkest)
KINGITUSED
Täna ma olen viis. Eile õhtul Kappi magama minnes olin neli, aga kui ma Voodis pimedas ärkan, olen – abrakadabra – viis. Enne seda olin kolm, siis kaks, siis üks, siis null. „Kas ma miinusnumbrid ka olin?“
„Mmm?“ Emme ringutab laialt.
„Üleval Taevas. Kas ma olin miinus üks, miinus kaks, miinus kolm…?“
„Ei, numbrid algasid alles siis, kui sa alla laskusid.“
„Katuseaknast. Sa olid hästi kurb, enne kui mina sinu kõhus juhtusin.“
„Täpselt nii.“ Emme küünitab end Voodist välja, et Lampi põlema panna, ja see lööb kõik sahh särama.
Panen täpselt õigel hetkel silmad kinni, teen siis õige pisut lahti ühe, seejärel mõlemad silmad.
„Ma nutsin, kuni mul ei olnud enam ühtegi pisarat alles jäänud,“ räägib ta mulle. „Ma lihtsalt lamasin siin ja lugesin sekundeid.“
„Kui palju sekundeid?“ küsin temalt.
„Miljoneid ja miljoneid.“
„Aga kui palju täpselt?“
„Ma kaotasin järje,“ ütleb Emme.
„Siis sa mõtlesid oma munale ja soovisid ja soovisid, kuni läksid paksuks.“
Ta naeratab laialt. „Ma tundsin, kui sa põtkisid.“
„Mida ma põtkisin?“
„Mind loomulikult.“
Selle peale hakkan ma alati naerma.
„Minu sees, põmm-põmm.“ Emme kergitab oma magamise T-särki ja paneb kõhu hüppama. „Mõtlesin: Jack on teel. Esimese asjana hommikul lipsasid sa vaibale, silmad pärani lahti.“
Ma vaatan maas olevat Vaipa, mille punased ja pruunid ja mustad siksakid on üksteisega kokku põimunud. Seal on plekk, mille ma sündides kogemata tegin. „Sa lõikasid nööri katki ja ma olin vaba,“ räägin Emmele. „Siis sai minust poiss.“
„Tegelikult sa juba olid poiss.“ Ta ronib Voodist välja ja läheb Termostaadi juurde õhku soojaks tegema.
See mees vist ei tulnud eile õhtul pärast kella üheksat, õhk on alati teistsugune, kui ta on käinud. Ma ei päri, sest Emmele ei meeldi sellest mehest rääkida.
„Räägi, härra Viiene, kas sa sooviksid oma kingitust kätte saada kohe nüüd või pärast hommikusööki?“
„Mis see on, mis see on?“
„Ma tean, et oled elevil,“ ütleb ta, „aga pea meeles, et sõrmi ei tohi näkitseda, pisikud võivad august sisse pugeda.“
„Et mind haigeks teha nagu siis, kui ma olin kolm ja ma oksendasin ja mul oli kõht lahti?“
„Veel hullem,“ ütleb Emme, „pisikute pärast võid sa ära surra.“
„Ja varakult tagasi Taevasse minna?“
„Sa ikka näkitsed.“ Ta tõmbab mu käe ära.
„Palun andeks.“ Ma istun halvale käele peale. „Ütle mulle veel härra Viiene.“
„Niisiis, härra