Seal, kus rukkiväli

Nasta Pino

Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud. Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii. Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.

Nasta Pino

Seal, kus rukkiväli

PГјhendatud minu lapselastele ja nende vanematele.

SUVE OOTUS

OLEN JUBA SUUR, kuueaastane.

Ma ootan suve.

Otse meie otsaakna all on mäekene peenikest heledat liiva. Suvel on seda rohkem kui praegu, suvel toon sinna vana pesukausiga vett ja küpsetan liivakooke. Seda on hea teha ka pärast äikesevihma, siis pole vett üldse vaja tuua. Paljajalu sooja liiva sees trallitada on hea iga ilmaga, muidugi ainult suvel.

Praegu pole liiv üldse hele, on hoopis märja savi karva ja lumega segamini. Siitsamast algavad meie peenrad, need lähevad tiigini välja.

Talvel oli siin kõrge hang ja sellest lasti kelguga alla, paar külapoissi ja minu vennad lasksid. Hang ulatus akna alumise servani ja kus akent ei olnud, seal lausa poole seinani. Ma istusin toas akna all ja vaatasin, kuidas kelgud kaugele vuhisesid, päris tiigini ja seal veel jääd mööda edasi. Ükskord näitas üleheinamaa-Kalju mulle läbi akna keelt ja tegi endale kätega pikad kõrvad pähe. See tähendas vist, et mina olen jänes, kes ei julge välja lume peale tulla. Meie Ivo näitas siis Kaljule rusikat ja lükkas tema kelgu tagurpidi sõitma. Kalju kelk jooksis jalustega lume sisse kinni ja Kalju ise veeres maha. Kalju oli muidu meile hea sõber, tema kodu oli teisel pool heinamaad väga tasase maa peal ja paistis meie juurde ära. Tema õue ja aiamaa peal nii suurt hange ei olnud, sellepärast tuligi Kalju üle heinamaa meie poole.

Meie ema arvas, et ega Kalju ainult meie hange pärast, ta tuli sellepärast, et meil on palju lapsi ja on lõbus mängida ja möllata, aga Kaljul pole ühtki õde ega venda, ta on oma emal ja isal ainuke laps. Sellest sain ma väga hästi aru, peab vist ikka kole igav olema, kui sa oled oma kodus üksainuke. Ega siis isa ja ema ei hakka lapsega lumesõda pidama, peitust mängima või suvel tiigi peal puukoorest laevukesi ujutama, isal ja emal on alati palju tööd teha.

Praegu akna all enam hange ei ole. Ka peenraid päriselt ei ole, on ainult need, mis minevast suvest jäid. Peenarde keskpaigad mustendavad, nende vahel aga on veel pikad lumeribad.

Siin otsaakna all on meie kõige rammusam maa, siin kasvatatakse kurke ja porgandeid, päris serva peal ka tubakat. Asi on nii, et tubakataimi ei tohi kunagi istutada kurgitaimede kõrvale, sest mesilased võivad tubakamõru kurgiõitele tassida ja kurgid ei ole siis nii maheda maitsega, nagu peaksid olema. Meil kasvavad kurkide ja tubaka vahel porgandid, mõnikord naerid ja kaalikad ka.

Aga see kõik on suvel, mida praegu veel ei ole ja mida ma väga ootan. Ma vajutan nina vastu aknaklaasi, panen silmad kinni ja mõtlen suve välja. Ma mõtlen, et väljas on soe, aed on kõik roheline ja porgandipealsetel on juba kenad hiiresabad all. Aga neid ei tohi küll veel maa seest välja tõmmata, sest need on liiga peenikesed ega ole neil õiget porgandimaitsetki, ma tean. Ma olen mõned neist salaja välja tõmmanud ja ära söönud. Veel mõtlen, et aias on mitu kõrget mooni õitsema läinud, nad on nii ilusad ja õhetavad punaselt. Neid ei ole meil kunagi istutatud ega külvatud, nad kasvavad iseenesest muude taimede vahele, aga ei võta kellegi käest ruumi vähemaks, ema ütles. Ma hakkan moone kokku lugema ja jõuan viieteistkümneni. Edasi lugeda ei saa, sest silmad hakkavad kinnihoidmisest värisema, pean silmad lahti tegema ja suvi koos moon