Saladuslik tsaar

Maniakkide Tänav

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna… otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha? Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha rahuingli kes lõpetaks sõjad. Maailmast kus taevane kaitsja on käegakatsutav reaalsus. See on tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleks. Kellele sõber, kellele vaenlane: Ippolit.

Saateks

Et alustada selle kogumiku saamislooga päris algusest, peab minema tagasi 2011. aasta juulikuusse, mil minu kööki kogunesid neli ulmekirjutamishuvilist noormeest, mina sealhulgas, ning toimus esimene Tartu ulmekirjutajate koosviibimine. Koosviibimise käigus kirjutas igaüks kolm lühilugu, vaatasime filmi ja lobisesime ulmeteemadel. Lugude kirjutamisel oli ajalimiidiks 20 minutit ning kõigil oli üks teema. Esimese jutu teemaks oli: «Ja rongid peatusid.»

Sellel koosviibimisel minu kirjutatud lugu on ka käesoleva kogumiku sissejuhatavaks looks. Hiljem kirjutas J. J. sellest inspiratsiooni saanult «Proovisõidu», ma ise lisasin «lahkumiskingi», ning nii hakkas tasapisi kuju võtma orbitaalkaitsekompleks Ippoliti poolt valvatav maailm. Jutuseeria sünniks olnud lugu ise aga lõpuks detailide poolest enam hästi ei sobinudki sellesse maailma.

Kahe erandiga on kõik kogumiku lood sündinud edaspidiste ulmekirjutajate töötubade käigus. Need erandid on «Pudrumägi» ja «Robonaut». Nende juttude kirjutamise ajal kasvas ja täienes Ippoliti maailm tasapisi ning võttis meie peades juhuslike jutukeste asemel üsna selge kronoloogiaga seeria kuju. Kuna me J. J. – ga arutasime maailma detaile töötubades, siis ühel hetkel kirjutas neist arutlustest mõjutatuna ka kolmas ulmekirjutajate koosviibimistest osavõtja Jaagup Mahkra ühe Ippoliti loo.

Oma töötubades oleme lisaks teemale andnud harjutamise mõttes igale osalejale mõne ulme alamžanri, milles lugu peab kirjutatud saama, ja seda peegeldab ka antud jutusari. Siin on lugusid üsna kirjus valikus nii teadusulme, küberpungi, aurupungi, tuumapungi kui postapokalüptika võtmes. Loodame kirjutajatena, et tänu suurele teemade ja žanrite valikule, kus tegevus hargneb nii tähtede vahel kaugkosmoses kui maa-alustes varjendites ja juttude esitluslaad varieerub süngetõsisest huumorini, ent kõiki ühendab üks suurem taustalugu, leiab iga lugeja sellest seeriast endale midagi meelepärast. Üsna kindlasti jätkame ka edaspidi selle maailma laiendamist ja täiendamist ning ei pane kätt ette ka kellelegi teisele, kel on soovi oma kangelaste tegemised Ippoliti kaitsva tiiva alla viia.

Saatesõnade lõpetuseks sooviksin veel eriti tänada Veiko Belialsi, kellega vestlus Eesti kirjanike ühismaailmade teemal ühel Tartu igakuisel ulmehuviliste kokkusaamisel mõjutas samuti Ippoliti maailma ühtse taustalooga jutuseeriaks koondumist. Ja teiseks tänan nüüdseks juba kadunud trahterit «Labürint», kus need kokkusaamised ja see ülalmainitud vestlus teoks sai.

    Häid lugemiselamusi soovides

    Maniakkide Tänav

Ja rongid peatusid

Maniakkide Tänav

Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippoliti püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisesid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu. Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt