Rasedusarmid
Juha Vuorinen
Peakangelasel Juhal tuleb nüüd napsitamise asemel keskenduda raseda naise tujudele ja tundepuhangutele. Kuidas sobitub enesekeskne ja naudinguile pühendunud endine prohvialkohoolik uude olukorda? Panused on igatahes kõrged… Raamat on kindlasti mõnelegi emale ja isale hurmavalt meeleolukas meenutus sellest, kui kohutav ja tore lapseootus oli.
Juha Vuorinen
Rasedusarmid
8.В NГ„DAL
Huvitav, kas mu korteris on mingi vГµlupott vГµi? ГњkskГµik, kas siin joodi viina vГµi mitte, ikka oli keegi alati hommikul ropsimas. Mina ei joonud enam praktiliselt midagi, sestap ei ajanud ka oksele. Sirpa ei napsitanud Гјldse, aga igal hommikul lendas kaas pealt.
Talutasin oma kehva enesetundega naise sohvale.
“Aitäh, kallis.”
“Võta heaks.”
“Ma puhkan pisut.”
“Minu meelest võiksid ka pikemalt puhata.”
“Viitsid vahepeal linad ära vahetada?”
“Muidugi.”
Mu vastus hämmastas mind. Kas minust on saamas mingi kuradi toatüdruk? Mu enda korteris. Otsustasin endamisi raseduse ajal kas või pea peal põrgata, aga pärast seda läheme tagasi võrdõiguslikku päevarütmi.
Võitlesin tekikotiga. Kuradi tekk vajus muudkui koti põhja. Üritasin seda sealt välja õngitseda nagu kivi merepõhjast. Kui nurgast kinni sain, oli tekk loomulikult põiki kotis. Olin just lillelist tekikotti kaltsumaterjaliks rebimas, kui elutoast kostis Sirpa värskenenud hääl:
“Too poolteist kilo soolakurki!”
“Poolteist kilo! Kurat, see on ju kilekotitäis kurke.”
Sirpa tuli magamistoa uksele ja patsutas oma seni veel mitte Гјmaramaks muutunud kГµhtu.
“Issi, too meile poolteist kilo soolakurki. Ma võin seni meile voodi valmis teha.”
Tõmbasin jope selga ja läksin hiiglasliku ostunimekirjaga poodi. Pärast seda, kui Sirpa Kovala, mu ülemus taksofirmas, ütles mulle, et ootab minult last, viskas mu elu täieliku kukerpalli. Taksofirma tegelik omanik, Sirpa ema, teadis asjast, aga oma lähedased olen hoidnud kogu sellest sõust õndsas teadmatuses. Kõhklesin veel pisut Sirpa kommentaari pärast isakandidaatide kohta: “Siin on kaks võimalust, kas sina või Püha Vaim…”
Poodi jГµudes otsisin pakiliselt soolakurke. LГµpuks haarasin mГјГјjal varrukast ja kГјsisin, kus nad oma delikatesskurke peidavad.
“Vene omi või tavalisi?” küsis müüja.
“Vene? Ma otsin kurke, mitte venelasi.”
“Need on seal vaadis,” osutas müüja suurele tammevaadile.
“Mida kuradit? Kas vaadis ei käi mitte viski?”
Müüja lasi laia perse õõtsudes jalga. Ta kuulis mu küsimust, aga mina vastust mitte. Ladusin tohutusse kotti kurke. Mobiil helises. See oli Sirpa.
“Too apteegist kaltsiumi ka.”
“Kaltsiumi? Seda müüakse aianduspoodides.”
“Too apteegist kaltsiumi või ma söön vannitoa seinast plaadid ära!”
Sirpa urahtas nii veenvalt, et mul kukkus kurgikott vaati.
“Vittu küll…” vandusin.
“Mida sa ütlesid?”
“Kott kukkus kurgivaati.”
“Kas need on ikka Vene kurgid?”
Kiikasin vaadi kГјlge.
“Jep.”
Ei olnud muud teha, kui käärida käis üles ja õngitseda kott ärakistud munne meenutavate roheliste juppide seast välja. Üks keskealine, üdini uudishimulik eit tuli imestades minu juurde ja küsis:
“Kas põhja pool on paremad?”
“Jah, nad naelutavad kõige paremad kurgid sinna põhjalaudade külge. See on vana vene komme.”
Mutt kiikas umbusklikult kurgivaati. Lõpuks sain koti kätte ja läksin teisi sisseoste kärusse kuhjama.
Kassajärjekorras nuuskis rahvas arusaamatult mu hapnenud küüslaugu järele haisva käe lehka. Kuulasin natuke sosistamist ja nuhutamist. Viimaks mu kannatus lõppes.
“Küllap imestate, kuidas mu käsi küll kaenlaaluseni välja nii imelikult haiseda võib?”
Inimesed taandusid. Lisasin etteastele veel paar detsibelli.
“Ärge laske end sellest häirida. Ma olen kunstseemendaja ja üks lehm oli nii sitaks tiirane, et see hais ei läinud isegi tärpentiniga ära. Käsi haiseb ühtmoodi muide kaenla alla välja. Tulge kõik ilusti siia minu juurde sabasse, siis saate kõik kordamööda nuusutada.”