Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu
Janne KГјtimaa
Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud. Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata. Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.
Janne KГјtimaa
Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu
Elu andjale, kelle lõputus armastuses on iga inimelu hindamatu väärtusega
ESIMENE SAMM
Esimest korda 1998. aasta juunikuus Ahvenamaale ja Kökari saarele saabudes ei osanud ma loomulikult aimata, et ühel päeval panen saarel avastatut ja kogetut kirja ning tunnen suurt tänumeelt kõige üle, mida siiatulek on endaga kaasa toonud. Olen Ahvenamaale sõitnud lugematuid kordi ja üha uuesti tõdenud – see paik on mu südamele väga armas ja siin tahan ma aeg-ajalt olla. Kasvõi mõne nädala või kuu aastas. Siin kosub mu hing. Siinse erilise looduse ja inimeste kaudu olen kildhaaval saanud üha enam aimu ka iseendast ja kõige Loojast.
Olen palju kordi mõelnud, et võiksin Ahvenamaale punkti panna ja mõnda teise kohta sõita. Punktidest on seni siiski vaid komad või mõttekriipsud saanud. Minu Ahvenamaaks sai saarestiku kõige lõunapoolsem saar ja vald Kökar koos oma paljude saarekestega. See ei ole lihtsalt üks paik paljudest, vaid siin on minu juured. Mitte füüsilised ega vaimsed, vaid täiskasvanulik-kogemuslikud. Siin on minust suures osas saanud see, kes olen praegu. Raamatu kirjutamine on samuti mulle palju õpetanud, nii kirjutamise kui iseenda kohta. Selle käigus on saanud selgeks, et kõike kogetut-nähtut kirja panna ei õnnestu. Olen siiski rõõmus, et saan käesoleva killukese Sulle, armas lugeja, edasi anda, ja loodan, et see Sinu südamesse midagi tähendusrikast lisab!
Käesoleva raamatu kirjapanemine on saanud omaette teekonnaks. Kirjutamine on viinud uute kohtumiste, tegemiste ja valikute jalamile, millest on võrsunud täiesti uued peatükid nii elus kui raamatus. Alguse sai see teekond aastal 2006, mil pärast kaheksat aastat õppimist ja töötamist Soomes ja Ahvenamaal tundsin suurt igatsust kogetu kirja panna. Kui mõni aeg hiljem mõtteis raamatule pealkirja otsisin, mis sellest, et veel ühtki rida ei olnud kirjas, kõlas seal vaid üks – „Minu Ahvenamaa“. Raamatusarjast ei olnud ma siis veel teadlik. Kuna pealkiri ei tundunud midagi erilist olevat, püüdsin leida midagi originaalsemat. Ühel pimedal õhtul aastal 2009 pidasin taas iseendaga raamatu pealkirja üle arutelusid. Tookord leppisin nimega, mis iga kord kajama jäi, kui pealkirja olin otsinud. Saagu raamatu pealkirjaks „Minu Ahvenamaa“! Seejärel astusin suurde ostukeskusesse, mille sissekäigu juurde olid virnadena laotud „Minu Islandi“ raamatud. Ühtäkki mõistsin, et tegu on raamatusarjaga. Sealt hakkasid asjad edasi hargnema.
2010. aasta suvel sõitsin kaheks nädalaks pisikesele Källskäri saarele Kökari saarestikus, kus raamatu kirjapanemine alguse sai. Sügisest jäi kirjutamine uute tööde ja tegemiste tõttu mõneks aastaks soiku. Et selleks rohkem mõtteruumi luua ja raamat valmis kirjutada, sõitsin 2013. aasta sügisest taas Ahvenamaale, sedakorda pealinna Mariehamni[1 - Soomerootsi aladel ehk Soome lõuna- ja läänerannikul on kohanimedel enamjaolt olemas nii soome- kui ka rootsikeelne variant. Näiteks rootsikeelne Mariehamn