Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris"-Eestist, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekümnendail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

AJAMASIN

Eesti Filmiarhiiv, foto: V. Puhm.

MÕNIKORD ON SELLINE TAHTMINE, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve. Vahel on see soov olnud väga tugev, sest – kummaline endalegi tunnistada – minu laps ei tea, kes ma olen. Tundub olevat halb traditsioon: ka minul on enam-vähem selgus emapoolse suguvõsaga, kelle lihtsad ning põlised eesti juured asuvad Võrumaa mullas, ent oma isapoolsest suguvõsast tean ma üpris vähe – nad on pärit Baikali tagant, kusagilt kasaka-asulast, mis on sada kilomeetrit nii Hiina kui ka Mongoolia piirist. Ma pole seal kunagi käinud. Ainus, millele ma saan toetuda, on katkendlikud jutud, mingid oletused ja ähmased aimdused.

Ma tean oma ema maailmast võrratult rohkem kui isa maailmast, ja nüüd kordub see minu pojaga – ta on küll olnud koos minuga paaril korral mu lapsepõlvekodus Sillamäel, aga see linn on jäänud talle arusaamatuks ja sealsed inimesed kaugeks. Mul on hinges kahtlus, ei, veendumus, et ta ei mõista ka oma suguvõsa sealset haru.

Kui ma isegi mГµistaks.

Perekondlikele ütlematajätmistele lisanduvad raskused tollest ajast aru saamisega, kust ma tulen. Nõukogude aeg või suupärasemalt „vene aeg” on väga müstiline ja mõistetamatu nähtus põlvkonnale, keda ma nimetan „vabariigi lasteks”. Need on inimesed, kes said iseenda olemasolust teadlikuks juba postnõukogude ajal.

Kuidas saab siis loota põlvkondade sidemele ning järjepidevusele?

SESTAP ma selle ajamasina triki välja mõtlesingi. Me teeme poisiga nüüd ühe hüppe, ütleme, et aega kolmkümmend aastat tagasi.

Sinna kaugesse 1980. aastasse minnes tuleb esmalt hoolitseda selle eest, et me jääksime märkamatuks. On ülimalt oluline sulanduda ümbritsevasse massi.

Ei tohi jääda silma ühelegi võimuesindajale, sest põhjuse andmine dokumentide kontrolliks oleks katastroof. Meil poleks kehtivad isikutõendeid, aga see on vaid pool häda.

Tõeliselt ohtlikuks teeks meie olukorra see, et me ei suudaks 1980. aastasse sattudes öelda, kus me alaliselt elame ehk kuskohas on meie sissekirjutus. Ma ei saa öelda, et ma elan Sillamäel Gagarini tänavas majas number viis, korter kaks. Nad saadavad sinna kellegi kontrollima, ja see tuvastab, et jah, antud aadressil elab tõesti sellenimeline isik, aga ta on seitsmeteistkümneaastane noormees. Ent vahistatud kahtlusalune, ebamäärases vanuses tüüp, on kindlasti tunduvalt vanem. Ehkki sarnasus isikute vahel on olemas.

Pärast seda hakkaks minuga tegelema nõukogude julgeolekus mingi selline osakond, mis oli spetsialiseerunud anomaalsetele ning seletamatutele nähtustele. KGB X-failid. Neil pidi selline olema.

Kuid minu pojast poleks kuskil ühtegi jälge. Isegi kui ta ütleks oma praeguse Tallinna-aadressi, teeks kontrollima saadetud julgeolekumees otsemaid kindlaks, et antud majas nimetatud korter puudub (see ehitati alles 2003. aastal Kadrioru serval asuvale puumajale ühe korruse lisamisega). Kui nad tuvastavad selle, et poisi taga ei veni ühtegi jälge, mis näitaks tema seotust N. Liiduga, siis hakkaks temaga tegelema julgeoleku osakond, kelle tööks oli võõrriigi spioonide püüdmine. Muidugi ei suudetaks poisist ka seal mingit rahuldavat seletust välja pressida. Lõpuks leiaksime me end koos kusagilt kinnisest psühhiaatriah