Vaenlane
Lee Child
1. jaanuar 1990. lammutatakse Berliini müüri. Külm sõda on lõppemas. Varsti pole Ameerikal enam vaenlasi. Sõjaväel pole kellegagi sõdida. Kõik hakkab teisiti olema. Jack Reacher teenib sõjaväepolitsei ohvitserina ühes Põhja-Carolina baasis, kui heliseb telefon ja talle teatatakse, et lähedal asuvas kahtlase kuulsusega motellis lebab surnud sõjaväelane. Reacher käsib asjaga tegelda kohalikel tsiviilpolitseinikel – südamerabanduses pole midagi erilist. Kuid miks on Reacher üldse Põhja-Carolinas ja mitte Panamas, kus toimuvad suured sündmused? Siis selgub, et surnu on kindralmajor, kes pidanuks hoopiski Euroopas viibima. Ja kui Reacher kindrali koju kurba uudist teatama läheb, leiab ta sealt eest teisegi surnu. Mis toimub? Kas need on vana maailma viimased järelkajad või uue maailma sünnitõuked? Briti autor Lee Child (snd 1954) on üks menukamaid kirjanikke maailmas. Ajakirjas Forbes on nimetatud Childi loodud Jack Reacheri sarja kirjastamismaailma kõige kõvemaks kaubamärgiks. Praeguseks on sarjas ilmunud 20 romaani, neid on tõlgitud 42 keelde ja müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Viimati on Lee Childilt eesti keeles ilmunud romaanid „Tõmbetraat”, „Ära mine iial tagasi” ja „Viperusteta”.
Lee Child
Vaenlane
Pühendatud Adèle Kingi mälestusele
ГњKS
Äkiline nagu südamerabandus. Võib-olla olid need Ken Krameri viimased sõnad, mille tema vaim lõpliku paanikapahvatusena kuuldavale lasi, enne kui ta hingamine seiskus ja ta kuristikku kukkus. Ta oli igal võimalikul viisil reeglite vastu eksinud ja teadis seda ka ise. Ta viibis kuskil, kus ta poleks tohtinud viibida, koos kellegagi, kellega ta poleks tohtinud koos olla, kaasas midagi, mida ta oleks pidanud hoidma kindlamas kohas. Kuid ta kavatses minema lipsata. Ta kavatses panustada ja võita. Ta oli oma sõiduvees. Ta ilmselt naerataski. Kuni ootamatu mütsatus sügaval rinnas teda alt vedas. Seejärel pöördus maailm pea peale. Edust sai hetkega katastroof. Tal ei jäänud enam aega midagi parandada ega muuta.
Mitte keegi ei tea, mis tunne on, kui sind tabab surmav südamerabandus. Ühtki ellujäänut ei ole, kes seda kirjeldada võiks. Arstid räägivad nekroosist, vere hüübimisest, hapnikuvaegusest ja veresoonte ummistumisest. Nad ennustavad kiiret abitut südamepekslemist või sedagi mitte. Nad kasutavad sõnu nagu infarkt ja fibrillatsioon, mis meile midagi ei ütle. Selle asemel et lihtsalt öelda: Sa kukud surnult maha. Ken Kramer igatahes kukkus. Ta kukkus surnult maha, võttis oma saladused endaga kaasa ja kogu see jama, mille ta endast maha jättis, tappis peaaegu mindki.
Olin üksinda oma laenatud kabinetis. Seinal oli kell. Ilma sekundiseierita. Ainult tunni- ja minutiseier. Elektriline. Ei tiksunud. Käis täiesti vaikselt, ja samasugune vaikus valitses toas. Põrnitsesin üksisilmi minutiosutit. See oli nagu kinni naelutatud.
Ma ootasin.
Nüüd seier liikus. Hüppas kuus kraadi edasi. Mehaanilise, hääletu ja täpse liigutusega. Hüppas, värises pisut ja jäi siis liikumatuks.
Minut.
Üks möödas, üks ees.
Veel kuuskГјmmend sekundit.
Põrnitsesin kella edasi. See püsis kaua-kaua aega liikumatult. Siis hüppas osuti jälle edasi. Järgmised kuus kraadi, järgmise minuti, näidates nüüd otse üles kaheteistkümnele ja 1989. aastast oli saanud 1990.
LГјkkasin juuksed tagasi ja tГµusin laua taga pГјsti. Telefon helises. Arvasin, et see on keegi, kes tahab mulle head uut aastat soovida. Aga ei olnud. Oli hoopis politseinik, kes teatas, et tal on kolmekГјmne miili kaugusel Гјks surnud sГµdur.
„Mul on vaja sõjaväepolitsei valveametnikku,” ütles ta.
Istusin tagasi laua taha.
„Temaga te kõneletegi,” kostsin ma.
„Meil on siin üks teie oma, surnud.”
„Üks minu oma?”
„Sõjaväelane,” ütles ta.
„Kus?”
„Linnas, motellis.”
„Kuidas ta suri?” küsisin ma.
„Ilmselt südamerabandus,” vastas politseinik.
Vaikisin viivu. Pöörasin laual asuvas armeekalendris 31. detsembri asemel ette 1. jaanuari.
„Midagi kahtlast ei ole?” usutle