LГµpparve

Yrsa SigurГ°ardГіttir

Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar. Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida. Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas. Tuntud krimikirjaniku Yrsa Sigurðardóttiri järjekordne põnevusromaan on haarav nagu kõik teisedki tema raamatud. Eesti keeles on kirjastus Varrak senimaani avaldanud neli Sigurðardóttiri romaani. See on teine raamat Freja ja Huldari tegemistele pühendatud sarjast, sarja esimese raamatu „Pärand” võtsid lugejad soojalt vastu.

Originaali tiitel: Yrsa Sigurðardóttir Sogid Freyja & Huldar #2 Veröld 2015 Tõlgitud väljaandest: Yrsa Sigurðardóttir The Reckoning Hodder & Stoughton 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kaane kujundanud Toomas Niklus Copyright © Yrsa Sigurðardóttir 2015 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2018 ISBN 978-9985-3-4386-9 ISBN 978-9985-3-4431-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Pakett AS

See raamat on pГјhendatud MjГЎsale ja Pillale

Yrsa

2004. aasta september

Proloog

Koolihoone heitis tühjale mänguväljakule jahedat varju. Hoone taga säras päike. Möödakäijad, keda oli liikvel vähe, tõmbasid sellesse varju sisenedes mantli kõvemini ihu ümber ja kiirendasid sammu, kuni jõudsid jälle sooja päikesevalguse kätte. Seal, teisel pool, oli ilm vaikne, kuid siin, kooli territooriumil, puhus platsinurgas seisvaid kiikesid liikuma pannes jääkülm tuul. Kiiged kõikusid pikkamisi edasi-tagasi, nagu oleksid nendel istunud nähtamatud lapsed. Vaka moodi tüdinud lapsed. See külm oli siiski veel hullem kui tüdimus. Külm näpistas tüdruku põski ja pani tal varbad kipitama. Ta oli otsast otsani läbi külmunud. Kivitrepil istumine tegi asja ainult veelgi halvemaks, sest uus vateeritud jope ei olnud piisavalt pikk, et taguotsa katta. Ta soovis, et ta oleks ema kuulanud ja valinud pikema jope, kuid pikk oli tal ainult tumesinist värvi. Vööni ulatuv oli punane.

Vaka nihutas ranitsat turjal ja pidas aru selle üle, kas ta ei peaks mitte päikese kätte minema. Siis oleks tal vähemalt soe oodata – ehkki üksi oleks ta ikkagi ja tunneks igavust, sest tal ei oleks millegi poole vaadata. Kuid kooli vari ulatus juba nii kaugele, et ta kartis, et kui ta on selle hämarusest välja astunud, ei näe isa teda ja sõidab jälle minema. Ei, parem juba külma taluda, kui sellise võimalusega riskida.

Mööda sõitis auto, mis oli samasugust värvi kui isa oma, kuid Vaka nägi, et selle mark on vale ja mees on vale, ning tema tuju vajus taas nulli. Kas isa võis ta unustada? See oli tema esimene päev uues koolis, nii et isa võib-olla eeldas, et ta tuleb koju jalgsi nagu tavaliselt. Ta tundis sajandat korda igatsust oma vana kodu järele. Ainus parem asi selles uues kohas oli tema tuba, mis oli suurem ja märksa vingem kui nende vana korteri tuba. Kõik muu ja sealhulgas ka kool oli muutunud halvemuse suunas. Iseäranis teised lapsed. Ta ei tundnud neist kedagi. Vanas klassis tundis ta kõiki ja teadis isegi teiste tüdrukute lemmikloomade nimesid. Nüüd aga sebis tema peas ringi terve kamp uusi nimesid ja nägusid, ilma et ta olek