Ilma ainsagi sГµnata

Rosie Walsh

“Mõni raamat on ajaviiteks, mõni kaasahaarv ja mõni, nagu see siin, pääseb sulle naha alla, rändab mööda veene ülespoole – otse südamesse” Goodreads Imeline armatuslugu. Seitse täiuslikku päeva… ja siis mees kaob, ilma ainsagi sõnata. Kujutle hetkeks, et kohtad meest, kellega veedad ühiselt seitse imelist päeva ja ööd ning armud meeletult. Ja need tunded on vastastikused – sa ei ole kunagi varem milleski nii kindel olnud. Seetõttu tundub mehe ammu planeeritud puhkusereis ja tõotus lennujaamast helistada lubadusena, milles pole põhjust kahelda. Kuid mees ei helista… Sõbrad soovitavad sul mees unustada ja eluga edasi minna, aga sina tead, et sellele kõigele peab olema mingi seletus. Mehe vaikimisel peab olema mõjuv põhjus. Mida sina teeksid, kui saad lõpuks teada, et sul oligi õigus? Põhjus ongi olemas ja see on see üks asi, mida te teineteisega ei jaganud. Tõde. *** Rosie Walsh on inglannast autor, kes varasemalt ilmutanud kirjaniku nime Lucy Robinson alt neli raamatut. Ta on produtseerinud dokumentaalfilme, tegelenud orkestrimuusika ja joogaga ning kirjanduse edendamisega vabatatlikkuse korras. Armastuses on tal vedanud – õnneks kohtas ta meest, kes helistas tagasi ja koos on neil ühine poeg ning kodu Bristolis. Teose “Ilma ainsagi sõnata” (The Man Who Didn’t Call) õigused on müüdud rohkem kui 30 riiki ja see ei ole kindlasti ülemine piir. *** “Ma tõesti jumaldasin seda raamatut ega soovinud, et see lugu lõpeks” Liane Moriarty, “Suured väikesed valed” autor “Kui plaanid sel aastal lugeda vaid ühe raamatu, siis vali kindlasti Rosie Walshi romaan” ajakiri Heat

Originaali tiitel:

Rosie Walsh

The Man Who Didn’t Call

Mantle

Tekst В© Rosie Walsh, 2018

TГµlge eesti keelde В© Triin Peek ja Helios kirjastus, 2018

Toimetanud Aidi Vallik

Kujundanud Jaak RГјГјtel

ISBN 9789949610464

ISBN 9789949610501 (epub)

www.helios.ee

TrГјkitud Print Best trГјkikojas

See raamat on pühendatud neile, kelles telefoni vaikimine on tekitanud täielikku hämmingut.

Eriti neile, kes poleks arvanud, et nad sellest hoolivad.

Ometi saame ikka ja alati armuda vaid siis, kui ei tea, kellesse oleme armunud.

Alain de Botton

„Armunu esseed“

Esimene osa

ESIMENE PEATГњKK

Kallis sina!

Täpselt üheksateist aastat on möödunud sellest kirkast hommikust, mil jätsime naeratades hüvasti. Kunagi ei tekkinud kahtlust, et näeme teineteist taas, ega ju? Küsimus oli millal, mitte kas. Tegelikult polnud see isegi küsimus. Tulevik võis näida sama habras kui unenäo keerdunud serv, kuid see sisaldas ühemõtteliselt meid mõlemat. Koos.

Ja ometi ei läinud nii. Isegi pärast kõiki neid aastaid hämmastab see mind endiselt.

Sellest päevast on möödunud üheksateist aastat. Üheksateist pikka aastat! Ja ma otsin sind ikka veel. Ma ei lakka eales sind otsimast.

Sa ilmud sageli hetkedel, mil ma seda ei oota. Jäin täna kinni mingisse tähendusetusse süngesse mõttesse, mu keha oli pingul kui metallist rusikas. Siis äkki olid sa kohal: erksavärviline sügisleht viskamas hundirattaid üle elutu tinakarva muru. Lõdvestusin ja nuusutasin elu, tajusin kastet oma jalgadel, nägin rohelisi varjundeid. Püüdsin sinust kinni haarata, sellest erksast lehest, mis kepsles ja vingerdas ja kihistas naeru. Püüdsin võtta sul käest, vaadata otse sinu suunas, aga justkui optiline kujutelm libisesid sa hääletult külgsuunas, täpselt kättesaamatus kauguses.

Ma ei lakka eales sind otsimast.

TEINE PEATГњKK

Seitsmes päev: mil me mõlemad teadsime

Muru oli tõmbunud niiskeks. Niiskeks ja tumedaks ja kihas nüüd elust. Laiudes metsatuka mustunud servani, kubises see sipelgahordidest, kopsakatest tigudest ja tillukestest härmalõnga põimivatest ämblikest. Maa meie all ammutas endasse soojuse viimseid riismeid.

Minu kõrval pikutav Eddie ümises „Star Warsi“ tunnuslugu. Tema pöial silitas minu oma. Pikkamööda, hellalt, justkui pilved sõudmas üle kauni kuuviiru me kohal. „Hakkame tulnukaid otsima,” oli ta lausunud mõni aeg