Eikusagi
Neil Gaiman
Richard Mayhew saabub Šotimaalt Londonisse ja asub tööle investeerimispanka. Näib, et kõik läheb kenasti, tal on hea töö ja kaunis kihlatu ja ta on oma eluga rahul. Ühel päeval, kui ta koos oma kihlatu Jessicaga restorani kiirustab, variseb nende ees kõnniteel kokku kummaline verine tüdruk. Richard ei suuda tüdrukut sinnapaika jätta, vaid viib ta koju, sest haiglasse palub tüdruk ennast mitte viia. Ja siis järsku on kõik muutunud. Richard satub tavapärase ja tuttava Londoni asemel selle all olevasse veidrasse maailma, kus tegutsevad rotirääkijad ja kus päästetud tüdrukut jahivad verejanulised mõrtsukad, siinses maailmas kehtivad omad reeglid ja tagasipääs endisesse ellu võib osutuda võimatuks. Neil Gaimani täiskasvanutele mõeldud meeldejääva õhustiku ja paeluvate tegelastega linna-fantasy „Eikusagi“ sai alguse seriaali stsenaariumist, millest autor otsustas romaani kirjutada ja mis ilmus esimest korda 1996. aastal. Eestikeelne tõlge on tehtud hilisemast versioonist, mida Gaiman täiendas, et see mitteinglise lugejatele arusaadavamaks teha, ja kuhu ta ka stseene lisas. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud Gaimani romaan „Ja tee lõpus on ookean“.
Neil Gaiman
Eikusagi
Ma pole kunagi käinud St John’s Woodis.
Ma ei söanda. Ma peaksin pelgama lugematute puude ööd, kartma pealesattumist veripunasele karikale ja Kotka tiivalööke.
    G. K. Chesterton, „Notting Hilli Napoleon”
Kui jagada sul sellel ööl
on vöö või sukk või king
need jalga pane, vööle vöö
saab Kristusesse hing.
Just öösel sel, just öösel sel,
kuis kГµigil sulgub ring
leek kustub koldel, kГјГјnaldel
saab Kristusesse hing.
Kui jagada sul jook või söök
neid jaga Г¶iti ning
ei tuleleek sind näkku löö
saab Kristusesse hing.
В В В В Surnuvalvaja nutulaul, traditsionaal[1 - tlk Anne Lange]
Sissejuhatus sellele tekstile
Võib julgelt oletada, et isegi kui sa oled raamatut „Eikusagi” enne lugenud, pole sa lugenud enne „Eikusagi” seda versiooni.
„Eikusagi” sai alguse – nagu need asjad ikka – telesarja stsenaariumina, mille BBC mul palus kirjutada. Ja kuigi sari, mis lõpuks eetrisse läks, polnud just tingimata halb, tundus mulle kogu aeg, et see, mida ma ekraanil nägin, polnud lihtsalt see, mis toimus minu peas. Tundus, et romaan on kõige lihtsam võimalus saada see, mis oli minu peas, teiste inimeste peadesse. Raamatud on selles mõttes tõhusad.
Romaan „Eikusagi” sündis tegelikult ajal, kui alustasime samanimelise BBC telesarja tegemist, see oli minu jaoks enam-vähem ainus võimalus säilitada terve mõistus. Iga kord, kui mõni stseen välja lõigati, mõni rida kadus või miski lihtsalt muutus, teatasin ma: „Pole hullu. Raamatusse panen ma selle jälle sisse,” ja sain nii tasakaalu tagasi. See kestis seni, kuni ühel päeval astus produtsent mulle ligi ja ütles: „Me jätame kahekümne neljandalt leheküljelt stseeni välja, ja kui sa ütled, et sa paned selle raamatusse tagasi, siis ma löön su maha.”
Pärast seda ma ainult mõtlesin seda.
Ma tahtsin kirjutada raamatu, mis mõjuks täiskasvanutele samamoodi nagu need lood, mida olin lapsena armastanud, lood nagu „Alice Imedemaal”, või Narnia jutud, või „Smaragdlinna võlur”, mis olid mulle lapsepõlves mõjunud. Ja ma tahtsin rääkida inimestest, keda ei panda tähele, rääkida neist, kes on kõigest ilma jäänud – ja seda kasutades fantaasiapeeglit, mis võib vahel näidata meile päris esimest korda asju, mida me oleme näinud juba nii palju kordi, et me neid enam ei näegi.
Ma alustasin raamatu kirjutamist samal päeval, kui tegime algust sarja filmimisega, jaanuarikuus ühe Londoni lõunaosa korteri köögis, kus võtted toimusid. Lõpetasin selle mais ühe Lõuna-California linnakese hotellis.
BBC avaldas raamatu sama aasta augustis. Kui Avon Books pakkus mulle võimalust romaan uuesti välja anda, haarasin ma otsekohe võimalusest kirjutada sellest põhimõtteliselt uus versioon. Panin end New Yorgi Maailma kaubanduskeskus