Terrori käest vabadusse

Stella Arbenina

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima. 1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas. E-raamat ei sisalda fotosid.

Stella Arbenina

TERRORI KÄEST VABADUSSE. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni

MU POJALE

Olen sügavalt tänulik endisele Prantsuse suursaadikule Petrogradis monsieur Paléologue’ile ja tsareevitši koduõpetajale monsieur Gilliardile paljude oluliste ajalooliste üksikasjade eest, mis ma nende raamatutest olen leidnud ja millele ma viitan, ning samuti vürstinna Al. Gagarinale mulle laenatud Petrogradi fotode eest, mida olen selles raamatus taasesitanud.

В В В В Autor

Je me suis rГ©signГ©e; mais il y a des heures,

OГ№ mon Гўme, indignГ©e devant cette injustice,

Se rГ©volte et, brisГ©e, demande au CrГ©ateur:

„O, dîtes, qu’avons nous fait, Seigneur,

Pour mériter un tel supplice?”[1 - Olen alistunud; ent tuleb ette tunde,mil ülekohtust nördinud hingtõstab mässu ja küsib ahastades Loojalt:„Oh öelge, mida oleme küll teinud, Issand,et ära teenida säärane piin?”Pr k tõlkinud Leena Tomasberg. Värsistanud Peep Ilmet.]

I PEATГњKK

„Miks te oma lugu kirja ei pane?”

Seda on mult tihti küsitud. Mulle on kinnitatud, et mu Venemaa-läbielamistest jätkuks mitmeks köiteks ja et neist saab teada nii palju, et mul lasub kohustus need avalikuks teha.

Ma ei ole sellega päris nõus. Seda teemat on kohutavalt raske lahata. Tolle võimsa impeeriumi traagilisest langusest on nõnda palju kirjutatud, et tundub lausa kohatu rääkida sellele lisaks veel minu isiklikust pisikesest tragöödiast; mu lugu tundub täiesti tähtsusetu, võrreldes terve rahva ääretu, kõike enda alla matva tragöödiaga, võrreldes kõikide nende õnnetute märtrite kannatustega, kes erinevalt minust ei tulnud sellest eluga välja ega saanud veel kord tunda vabaduse õnnistust.

Ja ikkagi on suur kiusatus tolle vana aja juurde tagasi pöörduda. Kõik me kipume teiste inimeste muresid väga kiiresti unustama. Me elame sagivas, närvilises maailmas; kõik me võitleme – mitte ainult oma koha pärast päikese all, vaid enamik meie seast teeb seda ellujäämise nimel. Kellel oleks aega tunda huvi teiste inimeste eluraskuste vastu, kui meil endilgi jagub neid küllaga? Kuidas saakski meilt oodata, et peame kogu aeg meeles keisriperekonna verist tapmist ühe maja keldris Jekaterinburgis kümne aasta eest? Või seda, et toimus revolutsioon, mida need, kelle asi see oli, oleksid pidanud ette nägema? Või seda, et ühest lurjusest, keda me ikka veel mäletame Rasputini nime all – ja keda ei oleks iial tohtinud lubada keisri õukonnale tuhande miili