Valve lГµpp
Stephen King
Palatis number 217 on ärganud miski, mis on tulvil kurjust. Brady Hartsfield, kes korraldas kaheksa hukkunu ja paljude vigastatutega veresauna, on lebanud kliinikus viis aastat vegetatiivses seisundis. Arstide arvates ei saa olla juttugi tema paranemisest. Kuid Brady on teadvusel ja tema kasutuses on uued võimed, mis lubavad külvata kujuteldamatut hävingut haiglapalatist väljumata. „Valve lõpus” leiab Stephen Kingi Hodgesi-triloogia närvekõditava lõpplahenduse, kus põnevik on ühendatud Kingi populaarseima kaubamärgi, südant põksuma paneva üleloomuliku elemendiga. Tulemuseks onkaasahaarav pilguheit inimese haavatavusse ning kõhedusttekitav põnevus ja pinge.
Stephen King
Valve lГµpp
Thomas Harrisele
Too mulle pГјss
Mine tagasi mu tuppa
Ma toon endale pГјssi
Гњhe- vГµi kaheraudse
Sa tead, mul on parem surnud olla
Kui laulda seda enesetapubluusi
В В В В Cross Canadian Ragweed
10.В APRILL 2009
MARTINE STOVER
KГµige pimedam on alati enne koitu.
Rob Martinile meenus see vana ütlus parajasti siis, kui kiirabiauto sõitis mööda Upper Marlborough Streeti aeglaselt 3. kiirabikeskuse poole. Talle tundus, et kes iganes selle ütluse välja mõtles, tabas tõepoolest naelapea pihta, sest sel hommikul oli pimedam kui metsümiseja perses, ja koidikuni polnud palju jäänud.
Mitte et see päeva algus, kui see kord käes on, oleks palju valgem – nimetagem seda pohmeluses koidikuks. Udu oli raske ja lõhnas lähedase mitte-nii-suure Great Lake’i[1 - Great Lake (ingl k) – suur järv. – Tlk] järele. Et oleks veelgi lõbusam, oli hakanud tibutama külma peenikest vihma. Rob lülitas kojamehed intervallrežiimilt aeglasele režiimile. Eespool ilmus üsna lähedal nähtavale kaks hästi tuttavat kollast kaart.
„Ameerika Kuldsed Tissid!” hüüatas Jason Rapsis kõrvalistmel. Rob oli töötanud kiirabis viieteistkümne aasta jooksul koos paljude erinevate parameedikutega ning Jace Rapsis oli neist parim: mõnusalt lõdvestunud, kui midagi ei juhtunud, külmalt rahulik ja teravalt keskendunud, kui kõik juhtus korraga. „Meile antakse süüa! Jumal õnnistagu kapitalismi! Keera sisse, keera sisse!”
„Oled kindel?” küsis Rob. „Pärast äsjast praktikumi selle kohta, mida see sitt teha võib?“
Väljakutse, millelt nad parajasti tagasi sõitsid, oli olnud Sugar Heightsi masstoodanguna mõjuvate villade rajooni, kus üks Harvey Galeni nimeline mees oli helistanud hädaabinumbrile ja kaevanud kohutavat valu rinnas. Nad olid leidnud ta lebamas sohval toas, mida rikkad inimesed nimetasid kahtlemata „suureks toaks” – rannaleuhutud vaala meenutava sinises siidpidžaamas mehe. Abikaasa seisis ta ees, veendunud, et mees annab iga hetk otsad.
„Mickey D’s, Mickey D’s!” laulis Jason. Ta hüples istmel üles-alla. Asjatundlik professionaal, kes oli kontrollinud hr Galeni põhinäitajaid (Rob kohe tema kõrval, hoides käes esmaabikohvrit koos hingamisaparaadi ja südamerohtudega), oli kadunud. Silmadele vajuvate blondide juuksesalkudega nägi Jason välja nagu suurt kasvu neljateistkümneaastane poiss. „Keera sisse, ütlen ma sulle!”
Rob keeras sisse. Ta oleks isegi hea meelega ühe burksi võtnud ja võib-olla ka selle kotleti moodi pruuni asjanduse, mis nägi välja nagu küpsetatud veisekeel.
Kiirtoidukoha sissepääsu juures seisis lühike autorivi. Rob võttis nende järel koha sisse.
„Pealegi ei olnud sel tüübil ju mingit õiget infarkti,” ütles Jason. „Lihtsalt mehhiko toitude üledoos. Ise ta ei lasknud end haiglasse viia, õige?”
See oli õige. Pärast mõnda korralikku röhatust ja ühte tromboonihuigatust keha alumisest piirkonnast, mille peale tema ülikõhn naine köögi poole tormas, tõusis hr Galen istukile, ütles, et tunneb end palju paremini, ja kinnitas neile, et ei, ta ei arva, et teda tuleks Kineri memoriaalhaiglasse toimetada. Ka Rob ja Jason arvasid sama, kui olid ära kuulanud, mida Galen oli eelmisel õhtul Tijuana Rose’is sisse ahminud. Tema pulss oli tugev ja ehkki vererõhk oli pigem kõhklusi tekitav, oli