Metro 2035
Дмитрий Алексеевич Глуховский
Kolmas maailmasõda on inimkonna maamunalt pühkinud. Planeet on tühjaks jäänud. Suurlinnadest on saanud ahervaremed. Raudteed roostetavad. Satelliidid tolknevad üksildaselt orbiidil. Raadio vaikib kõikidel sagedustel. Ellu on jäänud ainult need, kes jõudsid häiresignaale kuuldes pageda Moskva metroosse. Seal, kümnete meetrite sügavusel, jaamades ja tunnelites, püüavad inimesed ära oodata maailmalõpu möödumist. Seal on nad loonud endale uue pisikese tsivilisatsiooni. Nad klammerduvad kõigest jõust elu külge ja keelduvad alla andmast. Nad unistavad sellest, et lähevad üles tagasi – millalgi kui radiatsioonifoon langeb. Nad ei kaota lootust leida teised ellujäänud… Romaanis „Metro 2035” jätkub Artjomi lugu, mis sai alguse juba kultusromaanis „Metro 2033”. Kuid seda lugu võib lugeda ka täiesti eraldiseisva raamatuna ja just siit alustada tutvumist saagaga, mis on vallutanud Venemaa ja kogu maailma.
Dmitri Gluhhovski
Metro 2035
1.В peatГјkk
Siin Moskva
„Ei tohi, Artjom.”
„Tee lahti. Tee lahti, ütlen ma.”
„Jaamaülema käsk… Ta ei lubanud mitte kedagi välja lasta.”
„Pead mind idioodiks või? Mis tähendab mitte kedagi? Kes see „mitte keegi” on?”
„Mul on käsk! Jaama kaitsmise eesmärgil… Kiirguse eest…Ei tohi lahti teha. Mul on käsk. Saad aru?!”
„Kas Kuivetu andis sulle käsu? Kas minu kasuisa andis sulle sellise käsu? Tee lahti.”
„Ma saan ju sinu pärast vastu pead, Artjom…”
„Ma teen siis ise, kui sina ei saa.”
„Halloo… Sanseitš… Jah, postile… Artjom on siin… Teie oma. Mis ma temaga teen? Jah. Ootame.”
„Kitusid ära, jah? Tubli, Nikitska. Kitusid ära. Kao minema! Ma teen niikuinii lahti. Lähen niikuinii!”
Kuid vahtkonnaruumist hüppasid välja veel kaks, pressisid end Artjomi ja ukse vahele, hakkasid teda kergelt tõukama, hellalt. Artjom, väsinud, silmade ümber ringid, sest ta polnud veel pärast eilset pinnalkäiku toibunud, ei tulnud tunnimeestega toime, kuigi keegi ei kavatsenudki temaga kakelda. Uudishimulikud hakkasid kogunema: kriimud poisikesed, kelle juuksed olid läbipaistvad kui klaas, pundunud perenaised, kelle käed olid sinised ja terasjad lõputust küürimisest jäises vees, väsinud farmerid parempoolsest tunnelist, varmad mida tahes mõttetult jõllitama. Sosistati. Nad justkui vaatasid Artjomi ja samas ka mitte; nende nägudel oli kurat teab mis.
„Muudkui käib ja käib. Milleks saalida?”
„Jajah. Ja uks on iga kord pärani lahti. Sealt puhub, muide, ülevalt puhub! Äraneetu…”
„Kuule, ei tohi ju… Ei tohi temast nii rääkida. Ta on ikkagi… Meid kõiki. Päästnud. Sinu lapsed ju.”
„Päästis jah. Aga mis nüüd? Kas ta päästis nad selleks või? Ise neelab röntgenit ja meie ka… Seltsis segasem.”
„Mida kuradit ta seal käib? Oleks vähemalt mille nimel! Milleks!”
Aga siis ilmus nende nägude sekka üks: kõige olulisem. Vuntsid hooletusse jäetud, juuksed – hõredad ja juba üleni hallid – on veetud sillana üle paljaku. Nägu on voolitud ainult sirgete joontega; ei mingeid ümarusi. Ja ülejäänu on temas jäik, kummine, ei näri läbi, nagu oleks inimene võetud ja elusast peast ära vinnutatud. Hääl samuti vinnutatud.
„Minge kõik laiali. Kas kuulsite?”
„Kuivetu. Kuivetu tuli. Las viib enda oma ära.”
„Onu Saš…”
„Jälle sina, Artjom? Me ju rääkisime sinuga…”
„Tee lahti, onu Saš.”
„Minge laiali, kellele ma ütlesin! Pole siin midagi vahtida! Aga sina tule kaasa.”
Artjom istus selle asemel pГµrandale, poleeritud kГјlmale graniidile.
Toetus seljaga vastu seina.
„Aitab,” vormis Kuivetu sõna ainuüksi huultega, hääletult. „Inimesed sosistavad juba niigi.”
„Mul on vaja. Ma pean.”
„Seal pole midagi! Mitte midagi! Sealt pole midagi otsida!”
„Ma ju rääkisin sulle, onu Saš.”
„Nikita! Mida sa passid si