Imeväärne arst
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.
IMEVÄÄRNE ARST
Järgnev jutustus ei ole vaba mõttelennu vili. Kõik, mida ma siin kirjeldan, toimus tõepoolest umbes 30 aastat tagasi Kiievis ja on kuni tänase päevani pühalikult, viimase kui pisiasjani kõne all oleva perekonna pärimustes säilinud. Mina omalt poolt muutsin ainult selle liigutava loo mõnede tegelaste nimesid ja andsin suusõnalisele jutustusele kirjaliku vormi.
«Griša, kuule Griša! Vaata ometi – põrsas!.. Naerab… Jaa. Ja mis tal suus on!.. Vaata, vaata!.. Rohulible on suus, jumala eest rohulible! Kus on alles tükk!»
Ning kaks poisiklutti, kes seisid delikatessikaupluse tohutu, täisklaasist vaateakna ees, pahvatasid ohjeldamatult naerma, togides teineteist küünarnukkidega, kuid käreda külma käes tahtmatult jalalt jalale hüpeldes. Juba üle viie minuti olid nad vahtinud seda suurepärast näitust, mis ärritas nii nende meeli kui ka kõhtu. Siin, valgustatuna ripplampide eredast särast, kõrgusid terved mäed isuäratavaid punaseid õunu ja apelsine, seisid mandariinide korrapärased püramiidid, õrnalt kollendades läbi siidpaberi, millesse nad olid mähitud; laudadele olid asetatud suitsutatud ja marineeritud kalapõrakad, suud veidralt ammuli ja silmad pungis; allpool, ümbritsetuna vorstidest pärjaga, ilutsesid mahlakad, paksu roosaka pekikorraga singilõigud… Arvutud hulgad purke ja karbikesi soolatud, keedetud ja suitsutatud suupistetega täiendasid efektset pilti, mida vaadeldes mõlemad poisid unustasid hetkeks kaheteistkümnekraadise pakase ning emalt saadud tähtsa ülesande, mis nii ootamatult ja haledalt lõppes.
Esimesena toibus kütkestavast vaatepildist vanem poiss. Ta sikutas venda varrukast ja lausus karmilt: «Noh, läki nüüd, Volodja!.. Mis siin ikka vahtida…»
Surunud maha raske ohke (vanem poistest oli ainult kümne aastane ja pealegi polnud kumbki neist hommikust saadik peale vesise kapsasupi midagi söönud) ning heitnud kaupluse vaateaknale viimase armunult ahne pilgu, panid poisid kiiresti piki tänavat jooksu. Vahetevahel silmasid nad läbi uduste aknaklaaside jõulupuud, mis eemalt näis eredate säravate laikude kobarana, kord kuulsid isegi lõbusa polka helisid… Kuid nad seisid mehiselt vastu kiusatusele: kas või hetkekski peatuda ja silmnägu vastu klaasi suruda.
Mida kaugemale poisid jõudsid, seda pimedamaks ja tühjemaks muutusid tänavad. Suurepärased kauplused, säravad jõulupuud, tormavad traavlid siniste ja punaste võrkude ehtes, jalaste krudin, rahvahulga pühade-eelne elevus, lõbusad hõiked ja jutukõmin, uhkeis rõivais daamide külmast õhetavad naerul näod – kõik jäi kaugele maha. Aeglaselt venisid mööda majadevahelised paljakud, kõverad, kitsad põiktänavad, sünged valgustamata mäenõlvad… Lõpuks jõudsid nad eraldi seisva viltuvajunud poollagunenud majani; selle alumine korrus – õigemini kelder – oli kivist, pealmine aga puust.
Läbinud kitsa jäätunud ja räpase hoovi, mis majaelanike loodusliku prügimäe aset täitis, laskusid nad alla keldrisse, läbisid kottpimeda ühiskoridori, leidsid käsikaudu kobades oma ukse ja avasid selle.
Juba üle aasta elasid Mertsalovid selles keldris. Mõlemad poisijõmpsikad olid ammu harjunud nende tahmunud, rõskusest nutvate seintega, märgade kaltsudega, mis kuivasid üle toa tõmmatud nööril, ning selle petrooleumitahma, musta lastepesu- ja rotilõhna hirmsa seguga – tõelise vaesuse lehaga. Kuid täna, pärast kõike seda, mida nad olid näinud tänavail, pärast pühade-eelset elevust, mida võis kõikjal tajuda, tõmbusid pisikesed lapsesüdamed kokku teravast, ebalapselikust valust. Nurgas, laias räpases sängis lebas umbes seitsmeaastane tütarlaps; ta nägu õhetas, hingamine oli katkendlik ja vaevaline, haiglase läikega, pärani avatud silmad vaatasid pingsalt ja sihitult. Voodi kõrval lakke seotud hällis karjus nägu krimpsutades, pingutades ja läkastades rinnalaps.
Pikakasvuline kГµhn naine, vaevatud ja vГ¤sinud, murest otsekui mustaks tГµmbunud nГ¤oga, pГ