Viimane inimene Atlantisest
Aleksandr Beljajev
Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.
Kuidas avastati Atlantis
1.В VEEALUNE EKSPEDITSIOON
В«See on mГµte!В»
Raamatu käest pannud, kordas Mr. Solly veel kord:
В«Jah. See on mГµte!В»
Mr. Solly – edukas New Yorgi vabrikant ja börsitegelane – oli maailmasõja ajal endale relvaäriga varanduse teeninud.
Sõda oli sellistele inimestele suurepärane aeg. Mida kõrgemaks kasvasid laibavirnad lahinguväljadel, seda ümaramaks muutus Mr. Solly pangaarve. Sõja lõpuks oli Mr. Solly «hind» juba mitu miljardit dollarit.
Ent kui ta oli rikkam kui kunagi varem, juhtus ebameeldiv lugu. Luksuslikud lõunasöögid, mida rikkalikult niisutati peente veinidega, tekitasid ajuveresoonte haiguse. Ja teda tabas insult siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskas. Parem käsi ja jalg halvati. Insult oli kerge ning hoolika põetamise järel toibus haige juba paari kuuga. Paistis, et halvatus on läinud. Ent arst keelas Mr. Sollyl kindlasõnaliselt äritegevuse juurde tagasi pöörduda.
«Aitab, olete küllalt töötanud,» ütles arst. «Kui tahate terveks jääda, peate täielikult eluviisi muutma. Minge reisima, hakake kollektsioneerima, heategevust toetama – ühesõnaga, tehke, mida tahate, et teil lõbus oleks, kuid hoiduge vaimsetest pingutustest ja hoidke närve. Muidu ma teie elu eest ei vastuta.»
Pärast sellist ultimaatumit seisis Mr. Solly raske küsimuse ees: millega täita aega ja kuidas kasutada oma määratut rikkust?
Ta oli Гјksiklane. See raskendas olukorda veelgi. Ta ei pidanud hoolitsema kellegi eest peale iseenda.
Kas sГµita Aafrikasse lГµvijahile, nagu tegi Roosevelt?
See liiga kirglik tegevusala ei meeldinud Sollyle.
Heategevus?
Ainuüksi mõte sellest tekitas ta punetavale rasvasele näole põlgliku grimassi. Liiga kulunud ja labane. Kirjutada saja tuhande dollariline tšekk mõnele ülikoolile, et pärast ajalehes oma fotot imetleda? Tühine ja igav tegevus.
Mr. Solly üritas kollektsioneerima hakata. Ta ostis kokku vanade Itaalia meistrite maale. Aga kõik need Leonardo da Vincid ja Raffaelid polnud ilmselt Ameerika nõudlusega arvestanud. Enamik meistriteoseid olid juba ära ostetud. Pärast skandaali «tõelise» Correggio ostmisega, mis hiljem osutus osavaks võltsinguks, hakkas Solly maalikunsti jälestama.
Sellele järgnesid kollektsioonid Austraalia bumerangidest, Hiina kellukestest… Kollektsioon, mis koosnes kolmesaja viiekümnest liigist tervest maailmast kogutud elusatest kirpudest, tekitas mõningat tähelepanu. Kuid see kõik polnud see… Oli tarvis leida midagi väljapaistvat, mis võiks ta nime surematuks muuta.
Maitsnud rikkuse ja võimu vilju, unistas Mr. Solly salamisi ka kuulsusest. Aga kuidas seda küll osta? Sellega polnud sugugi nii lihtne kui börsiaktsiatega.
Ja siis, kui väärilise elueesmärgi leidmine tundus juba lootusetuna, tuli appi lihtne juhus.
Mr. Solly isiklik sekretär oli juhuslikult jätnud kirjutuslauale halli-helesinise triibulise kaanega kireva