Oht Niiluse ääres

Barbara Cartland

Kui Romina Huntley kuuleb, et tema vend on Kairos surnud, otsustab ta kohale minna ja täpselt juhtunust teada saada. Vend oli talle kirjutanud, et on millegi tähtsa jälil, ning Romina ei usu, et ta surm oli õnnetus. Rominal on ka teine põhjus Londonist mõni aeg eemal olla. Ta oli end bravuurse ja ohtlikult hea väljanägemisega Londoni elumehe krahv Alexander Salvekovi ees narriks teinud. Romina reisikaaslaseks pidi saama Merlin Forde, kes paistis teadvat ta venna tegemistest kõike, kuid ei olnud Romina kaasaminekust eriti huvitatud. Tõeotsingud viivad Egiptusest Ateenasse ning tagasi Egiptusesse. Samas leiab Romina, et tema ja Merlini vahelistest pingetest hoolimata tunneb ta mehe vastu järjest suuremat külgetõmmet – sellist, mis võib kasvada armastuseks.

Esimene peatГјkk

“Ei! Ei! Alex, ei!“

Protest ei olnud äge. Mehe huultel, mis olid Romina suule väga lähedal, väreles väike võidukas naeratus ning ta vastas:

“Milleks võidelda? Sa armastad mind, ma tean. Ära võitle, Romina, parem oleme õnnelikud. Ma õpetan sulle, milline on armastus tegelikult – suurepärane, imeline, kõikehõlmav.”

Tema sügav, kerge aktsendiga hääl mõjus hüpnootiliselt.

Äkki kostis kolinat, mis tundus järsk ja otsustav.

Alex tõusis häiritult istukile, nagu oleks ta keha instinktiivselt ohule reageerinud.

Romina tõstis pea. Ta lamas pehmel, patjadega kaetud punasel sametsohval kamina ees ning nägi elutoale pilku heites, et väikesesse eesruumi viiv uks on pärani lahti.

“Ilmselt oli see kirjakast,” sõnas ta vaikselt.

Seda öeldes oleks ta justkui kuulnud pehmeid samme. Keegi jooksis mööda pikka koridori, kuhu avanes korteriuks. Või kujutas ta seda endale ette?

“Kirjakast?” kordas Alex.

Romina vaatas talle otsa ning märkas, kui pinges mees oli.

“Las ma vaatan, mis see on,” ütles Romina. Mees ei hakanud vastu vaidlema ning tõusis diivanilt üles. Romina libistas jalad põrandale.

Pehme läbipaistev kleit, mida ta oli nümfi mängides kandnud, oli kortsus ja korratu väljanägemisega. Ta sikutas kannatamatult plisseeritud šifooni, tundes äkki vastikust enda ja oma nõusoleku vastu Alexiga armatseda.

Ta pea oli raske ja käis pisut ringi. See pidi olema ballil joodud veinist. Tavaliselt jõi ta väga vähe, kuid seal oli šampanja pidevalt ta klaasi voolanud. Ta mäletas, et oli Alexile öelnud – ta ei taha enam.

“Miks ma lasin tal endale nii palju valada?” nõudis Romina endalt, minnes avarasse halli, kus olid vaid tool, kuldne konsoollaud ning ukse külge kinnitatud traadist kirjakast.

Ta pööras pead ja vaatas tagasi.

Alex seisis kamina ees, korrastades peent, kaunistustega sametülikonda, mida ta oli ballil kandnud. Vene vürst 17. sajandist, oli ta enda kohta öelnud. Kahtlemata nägi ta oma tulekarva, karusnahaga ääristatud mantlis ja kõrgetes punastes nahksaabastes kena välja.

“Mul oli õigus,” hüüdis Romina, “oligi kiri.”

“Sellisel öisel ajal?” küsis Alex.

Romina vaatas seinakella. See näitas peaaegu pool kolm.

“Eriline!” hüüatas ta. “Selle peale ma ei mõelnudki.”

Ta tegi postkasti lahti ning võttis kirja välja. Sellel oli tema nimi – tugevas, silmatorkavas käekirjas, mida ta väga hästi tundis. Marki ei olnud.

“See on…” hakkas ta ütlema, ent avastas, et kirja all on veel midagi – telegramm. See kollane ümbrik oli jäänud märkamata.

Telegramm oli seal ilmselt juba siis, kui ta koju tuli, arvas Romina. Ta oli olnud liiga hõivatud, kuulates Alexi juttu, tundes tema käsivart end innukalt diivani poole tõukamas – seepärast polnudki ta seda märganud.

Ta avas aeglaselt Гјmbriku.

“Mis see on? Kellelt see kiri on?” küsis Alex.

Romina ei vastanud talle. Ta põrnitses telegrammi oma käes ning äkki kadus värv ta näost.

“Romina, tule tagasi!” käskis Alex.

Ilmselt ta kuulis, sest tГµstis pea ja vaatas Гјle neid lahutava ruumi.

Mees seisis elutoa poolpimeduses ning kaminatul