Minu Peterburi. Optimismi lГјhikursus
Mailis Hudilainen
„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust! Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde. See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse. Mailis Hudilainen
Mailis Hudilainen
Minu Peterburi. Optimismi lГјhikursus
Elagu sa alati muutuste ajastul!
Hiina needus
SISSEJUHATUS
Pakin kohvreid ja tõrjun eemale tüütut küsimust, miks ma seda teen. Mul ei ole seal korterit. Mu haridus ei sobi mitte üks raas – milline Vene linn vajab Eesti „ideoloogiamasinast” tulnud ajaloolast ja politoloogi, vahetussemester Peterburis on seda suhtumist vaevalt teiseks teinud? Oleks mul kasvõi rikas töökogemus, et heale tööle maanduda. Aga ei, aastake õpetajatööd pärast ülikooli, ja laias laastus kõik… Minu kolimine on arusaamatus.
Minu kolimine Peterburi on arusaamatus ka ümbritsevatele. Eestlased küsivad nõutult: „Miks sa sinna tahad minna?” Venelased küsivad imestunult: „Miks sa siia tahad tulla?” Minul ei ole vastust, mis küsijaid rahuldaks. Mul ei ole rahuldavat vastust enda jaokski. Sellegipoolest pakin kohvreid ja tõrjun veel pealetükkivamat küsimust, kas ma olen rumal, et jätan kõik ja kolin sinna, sest… nii ütleb süda. Sest Peterburi on nüüd Borja.
Olen endas pettunud, aga kolin ikkagi.
Kõigest hoolimata usun, et saan hakkama. Olen käinud Peterburis nii kaua, kui end mäletan, ja varemgi veel. Pea sünnist saati seob mind selle linnaga sugulusside, mis kaks nädalat tagasi, kui Borjaga abielutunnistusele allkirjad andsime, tugevnes veelgi.
LГµpuks, ma ju tean, mis linn see on.
Peterburi. See on võimas tolmune Nevski prospekt, hiiglasliku Raamatumajaga, mis kannab miskipärast sissekäigus Singeri perenime, ja Kaasani katedraali tuhmkollaste sammastega, mille vahele on nii kerge ja tore ära eksida. Mulle, tol ajal koolieelikule, tundub see poolkaar üüratu maailmana, kus saab lõpmatult seigelda ning õigel ajal samba tagant välja hüpates ema ehmatada. See on alati rahvarohke ja räpane Rahu väljak, mille ühes nurgas asub uskumatu McDonald’s. On veel teinegi raamatupood, kah suur; selle külastamine rõõmustab teisiti – väsinud raamatute lappamisest, läheme alati kõrvalolevasse põšetški[1 - Põška – kukkel. (vene k)] – maailma ehk pontšikukohvikusse, kus ema käis juba oma nooruses ning ostis traditsioonilised kümme pontšikut ja kaks viljakohvi. Viljakohv on halb, aga pontšikud – äsja küpsetatud, pehmed ja tuhksuhkruga üle riputatud – on kõige maitsvam asi, mida tean, ükski hamburger ei pääse ligilähedalegi. Kohviku ukse kõrval seisab pirakas tädi ning hõiskab kiledal häälel: „Kallid linlased ja meie linna külalised! Tulge ja maitske kuumi pontšikuid!”, hääl viimase sõna peal soprano’sse kerkimas.
Peterburi on Apraksini hoov, meie Kadaka turust nii miljon korda suurem. Ja Peterburi on metroo, kus näeb palju halle inimesi ja kuhu peab laskuma eskalaatoril. Kaua, nii kaua, et jõuab seitse korda ära väsida ja ema ei luba kunagi mööda neid laisalt roomavaid astmeid alla joosta, aga näe, täiskasvanud vuhisevad meist mööda. Tolmust hall linn on väga suur, sest metroos jõuan mitu korda ärgata ja jälle magama jääda, saades ikka vastuseks küsimusele „Kaua veel?” kohutava sõna „Kannata”. Ja tädi kort