Kohtumine Lennart Meriga
Aili Paju
"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega. Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi." "Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.
Aili Paju
Kohtumine Lennart Meriga
Jutustamata unenägu on kui lugemata kiri.
В В В В JUUDI VANASГ•NA
Minu silmis tõestab vaimu igavest eksistentsi tööidee.
Kui ma lakkamatult, kuni surmani töötan,
siis on loodus sunnitud andma mulle teistsuguse olelusvormi,
kui praegune ei suuda enam olla mu vaimule toeks.
В В В В JOHANN WOLFGANG VON GOETHE
1
TUUL MUUDKUI LÜKKAS. Liiprilt liiprile. Rongist väljunuid oli võtnud vastu kevadine vihmasabin, kiirustav rahvasumm kadus aleviku poole. Ma jäin üksi seisma perroonile, nagu kangelanna Genevieve kaugest filmist «Cherbourgi vihmavarjud», muidugi mõista mitte nii ilus ja noor kui tema[1 - Peategelane oli nooruke imekaunis Catherine Deneuve, kellele filmiroll sai läbimurdeks suurde maailma.], ümisesin Michel Legrandi unustamatut meloodiat «Meie kohal nukker oli taevas, sõudsid ringi rasked pilvelaevad…» ja ootasin reisirongi lahkumist.
Oli see alles film pool sajandit tagasi! Võlutuina istusid tudengid kinosaalis, mõni korduvalt, armastus kõige prantsuspärase vastu pulbitses, innukalt trügiti prantsuse keele kursustele. Mina ka. Paarist tunnist võtsin isegi osa, oli kiire aeg.
Ilmajaama ennustatud põhjatuul, lubatud kiirus kuni 20 meetrit sekundis oligi kohal, vihmapiserdus pealekauba. Arvatavasti sattusin siia tänavuse kevade kõige tuulisemal päeval. Puhas mõnu oli astuda mööda kõrget raudteetammi küla poole, jalge ees tantsisklesid möödunud sügise väsinud kaselitrid, sekka liivaprügi.
Mäletan, pärast pooleli jäänud prantsuse keele õpinguid lugesin ajalehest Juri Lotmani intervjuud, kus tsiteeriti Ilya Prigogine’i, kelle põnevate ideede kütkeis ma parajasti olin. Ülikooli peahoone fuajees pöördusin professori poole, ütlesin, et mind huvitab väga Ilya Prigogine. Ta mõistis mind lennult ja lubas palutud raamatu tuua kateedrisse, lisades, et teos on prantsuskeelne. «Kas te valdate prantsuse keelt?» küsis professor Lotman muheldes.
В«Just ei valda, aga saan hakkama,В» luiskasin, ikkagi paar tundi aristokraatlikku keelt nuusutatud. Tegelikult pГјsisid mul keeleГµpetajaga head suhted, tema oli valmis mind aitama. Ja aitaski.
Kalpsates mööda liipreid küla poole, võtsin üles rütmi Georg Otsa kunagisest repertuaarist:
Mööduvad päevad, nädalad läevad,
rõõmu ja muret nad endaga tõid.
Tuld nähes vainul, ära sa uinu,
õnn muidu mööda sust rutata võib…
Raudteel kõndimine on rangelt keelatud, vabakäiguks oli mul aega paarkümmend minutit. Seni, kuni reisirong vurab Orava jaama ette, kus teda passimas Venemaalt kohale jõudnud rasked kaubaveod. Bensiinivagunitest punnis ešelon võtab hoogu ja hakkab rööpaid lõgistades liikuma pealinna suunas. Siis jalutan juba rahulikult metsatuka varjus, kus võib vaid kuulda, kuidas tuulehood tuuseldavad