Гњle sidrunite. Optimist Andaluusias
Chris Stewart
Chris, Genesise kunagine trummimees, jättis oma bändi ja asus tööle lambapügaja ja reisikirjanikuna. Kui temast oleks saanud kuulus rokkstaar, poleks ta ehk mitte kunagi ostnud abikaasa Anaga mägitalu Andaluusias, mäelapikest täis oliivi-, mandli- ja sidrunisalusid, mis asub valel pool jõge ning kus puuduvad juurdepääsutee, vesi ja elekter. Siis aga oleksime meie ilma jäänud haruldaselt naljakast lugemisest ja muljest, et talupidamine Hispaanias on ilmselgelt mõistlik mõte.
Chris Stewart
Гњle sidrunite. Optimist Andaluusias
TГ„NUSГ•NAD
Tänu Natania Janszile ja Mark Ellinghamile, mu toimetajatele ja kirjastajatele julgustuse, nõu ja sõpruse eest. Küllap nad kahetsesid nii mõnigi kord päeva, kui me esmakordselt jõe ääres istusime, apelsine mugisime ning raamatu kirjutamist arutasime – aga vähemasti ei näidanud nad seda kunagi välja. Aitäh ka Carole Stewartile ja Andrew Hoggile, kes on nii seda raamatut kui ka selle autorit vähemalt sajal eri moel edasi aidanud; Domingole ja tema perekonnale; Antoniale ja puertolastele isetu sõpruse ja naaberliku abi eest; samuti ülimalt inspireerivale ja külalislahkele Ortega perekonnale, kes juhivad minu Órgivas asuvat „kontorit” nimega Bar Mirasierra. Ja mu suurim tänu läheb Anale ja Chloë’le, kes on mind välja kannatanud, hoidnud liigselt hoogu sattumast ja nina püsti ajamast ning inpireerinud enamiku sellest, mida loodetavasti kohe lugema hakkate.
EL VALERO
„NO SEE KÜLL EI LÄHE, MA EI TAHA SIIN ELADA!“ protesteerisin, kui mööda valgeks lubjatud majade tagant kulgevat järjekordset asfaltteed sõitsime. „Ma tahan elada mägedes, jumal hoidku, mitte mingi orulinnakese ääres.”
„Ole vait ja sõida edasi!” käsutas mu kõrval istuv naine nimega Georgina. Ta andis järgmisele kange musta tubakaga suitsule tuld ning ujutas mu tossupilvega üle.
Olin Georginaga tutvunud alles sama päeva pärastlõunal, kuid tal polnud läinud kuigi kaua, et mind paika panna. Ta oli enesekindel noor inglanna, kelle stoiline suhtumine ümbritsevasse maailma oli ebatavaliselt vahemerelik. Viimased kümme aastat oli ta elanud Alpujarrases Sierra Nevada jalamil Lõuna-Granadas ning töötanud siin välja oma niši, vahendades talunikke, kes tahtsid enda mägedes asuvad cortijo’d[1 - Maamajake, talu, farm – siin ja edaspidi tõlkija märkused.] maha müüa ja linna kolida, välismaalastega, kes soovisid neid osta. See oli karm amet, kuid need, kes olid näinud, kuidas ta oli meelitanud ka kõige kohtlasema talupoja lepingut sõlmima ja vaielnud kanalisatsiooni ehitamise pärast maailma põikpäiseimate bürokraatidega, ei kahelnud hetkekski, et Georgina on sellele kohale just õige naine. Tema nõrkuseks võis pidada ehk vaid seda, et ta ei kannatanud rumalaid ja otsustusvõimetuid inimesi.
„Kas sa käsutad kõiki oma kliente niimoodi?” mossitasin.
„Ei, ainult sind. Siit vasakule.”
Keerasin kuulekalt rooli ja me jätsime selja taha viimased majad väikeses turulinnas Órgivas, kus mu agent mu enda hoolde oli võtnud. Jõudsime kruusateele ning võtsime suuna allamäge jõe poole.
„Kus mäed on?” vingusin.
Georgina ei teinud minust välja ning silmitses hoopis kummalegi poole teed jäävaid apelsini- ja oliivisalusid. Valged majad olid uppunud eelmise aasta luidratesse väätidesse ning ehitud erksavärviliste pelargoonide ja bugenvilleatega; muulad kündsid; töötunkedes põlluharijad koogutasid, tagumikud uppis, kesk täiuslikult joondatud köögiviljapeenraid; palmipuu varjutas teel tatsavaid kanu, kes olid mattunud tolmupilve. Koerad magasid tee peal varjus, kassid magasid tee peal päikese käes. Auto oli siin madalaima tähtsusega olend. Pidurdasin ja tagurdasin pisut, et ühest sidrunist mööda manööverdada.
„Sõida üle sidrunite,” käsutas Georgina.
Tõepoolest, seal oli kuradima palju sidruneid. Mõned hulpisid meist mööda, kandjaks läheduses pulbitsev veenire, sõidutee oli paaris kohas kaetud purustatud puuviljade vaibaga ning puudealused helendasi