KuutГµbise pihtimus
Andrei Ivanov
„Kuutõbise pihtimuses” maadleb peategelane oma sisemise valuga, songib minevikus, kirjutab vormitut romaani, võitleb illusioonide tuuleveskitega. Ta otsib iseennast. Selles sügavalt filosoofilises romaanis on mitu ajakihti, millest minategelane läbi rühib, ihates terveks saada pettekujutelmadest. Raamatu lõpus saab ta jagu ka kihust kuhugi põgeneda. Ta saab võitu valust. Alistab hirmu. Andrei Ivanovi sulest on ilmunud romaanid „Hanumani teekond Lollandile”, „Harbini ööliblikad”, „Peotäis põrmu”. Ta on pälvinud Venemaa kirjandusauhinna Novaja Slovesnost ja Eesti Kultuurkapitali preemia. 2010. aastal valiti ta Vene Bookeri finalistide sekka. „Kuutõbise pihtimus” on viimane osa Ivanovi Skandinaavia triloogiast, kuhu kuuluvad ka raamatud „Hanumani teekond Lollandile” ja „Bizarre”. Triloogia tegevus algab 1990. aastate keskel ja lõppeb meie päevil, tegevus toimub Balti riikides ja Põhjamaades. 272 lk
Andrei Ivanov
KuutГµbise pihtimus
Ma vaatasin elu ja puhkesin naerma.
    S�REN KIERKEGAARD
1
Mida ma ka ei puudutaks, kõik on külm. Mitte miski ei häiri mind juba ammu. Olen neljakümnendaks eluaastaks niisuguse kiiruse üles võtnud, et lagunen käigu pealt laiali. Ent ma viskan muudkui sütt juurde. Te tapate end. Ma tean isegi. Kas seda saab siis keelata? Te olete hull. Mitte mina üksi. Hullumeelsus laiub ümberringi. See on inimestes sees. Tulevad ja räägivad … Mis mul üle jääb? Istun, kuulan. Nende lood on mu südame poleerinud iidse peegli sileduseni: mäletate, olid sellised kivist peeglid? Selliseid asju ei tohi unustada. Nendega tasub elada. Muidu põrutame varsti kirurgilisse paradiisi. Jätke oma märkmed, pange pliiats ära. Ärge puutuge mind! Lõpetage nurgas ulgumine. Kõik nutavad, ma tean. Nutt kerkib müürina ja varjutab taeva. Minagi olen seal olnud. Paraku on mulle ette kirjutatud tagasi tulla. Kord pühid sa minult viimast korda tolmu, patsutad õlale ja viid tapale, aga meie taga on sõda ja keegi proovib laulda, ent hiljem ütleb, et polnud ühtegi muusikut, kes poleks triikrauaga üle veeni sõitnud. Ma allun sinule – mitte sellepärast, et olen väsinud tundmast, vaid sellepärast, et olen väsinud sõdimast. Ava oma nessessäär, seal peab olema rohtu. Sa ei tule tühjade kätega, ma tean. Õhtul oli laud, mille taga istus kolmik. Aga kuu varem kõndisid noored lehed, võttes inimestelt tänavad. Linn on lõunatunniks kinni pandud, aga mida mina peaks endaga peale hakkama? Pole mõtet nendele ustele koputada, kui, siis ehk piiluda inimesi lukuaugust. Kiika minusse! Näed? Mu sõnad tõusevad õhku nagu hirmunud kajakad, kogu taevas on tuhka täis. Eile oli õhtu. Sadas lund, autod ruttasid. Võõras virav vaikus. Keegi müüs vilte ja naeris.
Eilse lehestiku purjus noored. Pärast seda tormles valgus mitu päeva. Ma olin üleni klaasist. Tuhk, põleva hašiši valge tuhk minu peas. Ma puistasin kogu laua täis. Tema nimi oli Joseph, ma mäletan, et rääkisin temast ja kõik naersid. Isegi kass, nurjatu, muigas raamaturiiulil vuntse turritades. Mõned inimesed on nagu kapid: mida kõike neis pole! kuid kõik on võõras ja kantud. Igas inimeses peitub oht minu olemusele. Sa oled paranoik. Jah, ma olen paranoik, sul on tuline õigus. Valgus rullis mu siledaks. Sile plaat, ei ühtegi uuret. Heli varastati ära ja müüdi krosside eest maha. Langesid valged helbed. Tänava kirsine maitse. Kevad. Me olime kolmekesi. Igaühes seitse saatanasigidikku. Me võisime seda linna. See linn andis ise alla. Jelena jõi meiega kolme eest ja tantsis nagu prostituut. Pole vaja mind pliiatsiga kraapida, ma tean isegi. Selles läikes on midagi reeturlikku. See läige on teisitiolev ja torkiv. Kuradile luule! Istu nüüd, räägi. Kus käisid, mida nägid? Nad tahtsid kõike teada. Istun laua taha, aimates, kuidas minust koos tuulega väljub. Oleme lumme varjunud ja joome. Päev lõppes oluliselt varem. Mõni kuu tagasi astusin nurgapealsesse kõrtsi ja kohtasin teda. Lapsepõ