Moirad ja fuuriad

Lauren Groff

THE NEW YORK TIMESI BESTSELLER USA NATIONAL BOOK AWARDI FINALIST 2015 USA NATIONAL BOOK CRITICS CIRCLE’I ROMAANIAUHINNA FINALIST 2015 Igal lool on kaks poolt. Igal suhtel on kaks vaatepunkti. Ja vahel selgub, et õnneliku abielu alus on valed, mitte tõde. Lotto ja Mathilde on kahekümne kahe aastased, kõrget kasvu, kaunid, hullumeelselt armunud ja määratud saavutama midagi suuremat. Uut. Kakskümmend neli aastat hiljem äratab nende püsikindel abielu endiselt kadedust nende sõprades. Kuid tegelikult ei ole kõik nii lihtne. „Moirad ja fuuriad“ jutustab ühe abielu loo nii mehe kui naise silmade kaudu nähtuna. Mees on tunnustatud näitekirjanik, kelle osaks väljavalitus (moirad ehk saatusejumalannad). Sünge lapsepõlvesaladus, mida naine mehe eest varjab, teeb tema pigem äraneetuks (fuuriad).

Lauren Groff

Moirad ja fuuriad

PГјhendatud Clayle

[Aga muidugi]

MOIRAD

1

Tihe uduvihm taevast nagu eesriide äkiline võbelus. Merelindude hääleharjutused katkesid, ookean jäi tummaks. Üle vee tuhmusid halliks majaakende tuled.

Kaks inimest tulid mööda randa. Temake oli linalakk; joonistus teravalt välja rohelistes bikiinides, ehkki oli maikuu Maine’i osariigis ja külm. Tema oli kõrget kasvu ja reljeefne; ta sees veikles valgus, mis püüdis ja peatas pilku. Nende nimed olid Lotto ja Mathilde.

Veidi aega vaatlesid nad luitelompi tulvil ogalisi olendeid, kes pagesid, paisates üles liivakeermeid. Siis võttis tema käte vahele temakese näo, et suudelda kalbeid huuli. Ta oleks võinud praegu õnnest surra. Tema nägemuses tõusis meri neid endasse imema, limpsas neil keelega liha luudelt, rullis nende konte sügaviku koralsetel purihammastel. Juhul kui mu kõrval on temake, mõtles ta, kanduksin ma sellega lauldes kaasa.

Nojah, ta oli ka noor, kГµigest kakskГјmmend kaks, ning tolsamal hommikul olid nad salaja abiellunud. Liialdused vГµis asjaolusid arvestades andeks anda.

Seljal ujumispükste värvli all söövitasid ta ihu temakese sõrmed. Teda tõugati edasi piki rand-seahernevartega kaetud düüni, talutati teisale, kus liivavall tõkestas tuule ja neil oli soojem. Temakese kananahk oli tõmbunud kuukarva sinakaks, külmetavad nibud pöördusid bikiinitopi sees sissepoole. Nüüd olid nad põlvili, kuigi kare liiv tegi haiget. Aga see polnud tähtis. Nad olid taandatud suudeks ja käteks. Ta haaras temakese jalad ümber oma puusade ja surus pikali, kuumav kihk otsekui tekk, kuni temake ei judisenud enam; ta muutis oma turja düüniks. Temakese punetavad põlved olid tõstetud taeva suunas.

Ta igatses midagi sõnatut ja võimsat – mida? Kanda temakest üll. Ta kujutles, kuidas elab eatuna temakese soojuses. Inimesed ta elus olid langenud ära ükshaaval nagu doominokivid; tema liigutused vangistasid temakest järjest rohkem, välistades hülgamise. Ta kujutles elukestvat koinimist rannal, kuni nemadki saavad üheks muldvanadest paaridest, kes harrastavad hommikuti kiirkõndi, ihu kui pähkli lakeeritud viljaliha. Veel vanast peast valsitab ta temakese luidete keskele, kus teeb oma tahtmist abikaasa seksikate habraste linnuluude, plastpuusade ja bioonilise põlvega. Taevas terendaksid vetelpäästedroonid, vilgutaksid tulesid, kõmistaksid kõuehäälel Liiderdajad! Liiderdajad!, et kihutada nad patustena lagedale. Ja nii terve igaviku. Ta sulges silmad ja soovis. Temakese ripsmed ta põse vastas, reied ta piha ümber, nende hirmuäratava julgustüki esimene pühitsus. Abielu tähendabki ju igavikku.

[Ta oli kavandanud viisakat voodit, tseremoniaalsuse aimust: oli näpanud toakaaslase Samueli rannamaja, kuna oli veetnud seal enamiku suvesid alates viieteistkümnendast eluaastast ja teadis võtme peituvat aias karettkilpkonna kilbi all. Majas šotiruudulised mustrid ja lillelised Liberty mööblikatted ning paksu tolmuga Fiestaware’i serviisid; rünkliku ranna kohal plinkis öösiti külalistetuppa tuletorni kolmikrütm. Hoopis nõnda oli Lotto kujutlenud esimest korda hunnitu tüdrukuga, kelle oli nõidunud enesele naiseks. Kuid Mathilde oli propageerinud v