Назад к книге «Riia koerad» [Henning Mankell]

Riia koerad

Henning Mankell

Ühel 1991. aasta talvepäeval triivib Rootsi randa päästeparv, millest leitakse kahe tundmatu laibad. Topeltmõrva uurimise keerdkäigud viivad politseikomissar Kurt Wallanderi Riiga. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise eelsete päevade dramaatilises õhustikus hakkavad hargnema üha põnevamad sündmused, mida lõpuks kroonib korrumpeerunud KGB ohvitseride suurejoonelise vandenõu paljastamine – eluga riskivate vabadusvõitlejate, Läti emigrantide ja Rootsi politseiniku ühiste jõupingutustega. Henning Mankell sündis 1948. aastal Stockholmis. Ta on üks enamloetumaid Rootsi kirjanikke maailmas, tema raamatuid on müüdud üle neljakümne miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Alates 1970. aastate algusest on ta elanud vaheldumisi Rootsis ja Aafrikas ning alates 1986. aastast on ta töötanud Mosambiigis Teatro Avenida kunstilise juhina. Oma raamatutes ühendab ta oskuslikult kõrge kunstilise taseme põneva süžeega ja nende põhjal on telesarju teinud nii rootslased kui ka britid (viimati BBC sari Kenneth Branagh’ga peaosas). Lisaks Wallanderi-lugudele on Mankell kirjutanud veel mitukümmend romaani, laste- ja noorsooraamatuid ning näidendeid.

Henning Mankell

Riia koerad

1

Veidi pärast kella kümmet hommikul hakkas lund sadama.

Kalapaadi roolikajutis tüüri juures seisev mees vandus. Ta oli raadiost kuulnud, et hakkab lund sadama, kuid ta oli lootnud enne Rootsi randa saada, kui tuisk tema kohale jõuab. Poleks ta eelmisel õhtul Hiddensee juures hilinenud, oleks Ystad praegu juba paistnud ja ta võinuks suuna mitu kraadi ida poole võtta. Nüüd oli tal veel tervelt seitse meremiili sõita ning lumetormi ägenemise korral peaks ta laeva triivpakki panema ja paremat nähtavust ootama jääma.

Ta vandus veel korra. Koonerdamine ei ole kokkuhoid, mГµtles ta. Ma oleksin pidanud tegema nii, nagu juba sГјgisel plaanisin. Oleksin pidanud uue radari ostma. Mu vana Decca ei ole enam usaldatav. Oleks tulnud osta mГµni uus Ameerika mudel. Aga ma olin liiga kooner. Ja ma umbusaldasin idasakslasi. Ma polnud kindel, et nad mind alt ei vea.

Tal oli ikka veel raske mõista, et riiki, mida nimetati Ida-Saksamaaks, polnud enam olemas. Et üks terve rahvas, idasakslased, oli lõpetanud eksisteerimise. Üleöö oli ajalugu oma piire korrigeerinud. Nüüd oli lihtsalt Saksamaa ja keegi ei teadnud, mida nende kahe rahva siitpeale ühine argipäev endast tegelikult kujutama hakkab. Alguses, Berliini müüri äkilise kokkuvarisemise järel, oli ta tundnud rahutust. Tähendas see suur muudatus, et tema tegevusel kaob põhi alt? Kuid ta Ida-Saksa koostööpartner rahustas teda. Lähemal ajal ei muutuvat miski. Võimalik, et muudatused toovad endaga kaasa hoopis uusi võimalusi.

Lumesadu tihenes ja tuul pöördus lõuna-edela suunda. Ta süütas sigareti ja kallas kohvi tassi, mille jaoks oli kompassi kõrval spetsiaalne hoidja. Soojus roolikajutis pani ta higistama. Diisliõli hais tungis ninna. Ta heitis pilgu masinaruumi poole. Jakobson norskas all. Suur varvas vaatas villase soki august välja. Las magab pealegi, mõtles ta. Kui laev triivpakki panna, peab ta valvekorra üle võtma, et mina mõne tunni puhata saaksin. Ta rüüpas leiget kohvi ja mõtles jälle eelmisele õhtule. Neil oli tulnud oodata üle viie tunni väikeses lagunenud sadamas Hiddensee lääneküljes, enne kui veoauto pimeduse varjus kaubaga kohale logistas. Weber väitis, et hilinemise põhjustas mootoririke. Iseenesest võis see ju tõsigi olla. Veoauto oli vana ümberehitatud sõjaväemasin ja ta oli korduvalt imestanud, et see veel üldse sõitis. Kuid samas ta kahtlustas Weberit. Ehkki Weber polnud teda kunagi petnud, oli ta ikkagi otsustanud teda nüüd ja edaspidi kahtlustada. Selline ettevaatusabinõu tundus hädavajalik. Kraam, mida ta iga kord idasakslastele laevaga üle vedas, oli siiski väga hinnaline. Kaks-kolmkümmend komplekti arvutiseadmeid, sadakond mobiiltelefoni ja sama palju autostereoraadioid. Iga reis tähendas vastutust miljo