Leidlaps lumetormist
Michel Bussi
On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija. Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus. Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Romaanist „Leidlaps lumetormist“ kujunes Bussi läbilöögiromaan, mis saavutas kiiresti populaarsuse nii Prantsusmaal, Inglismaal kui ka mitmel teisel maal. Üllatavate süžeepööretega kaasakiskuv lugemine Stieg Larssoni ja Gyllian Flynni loomingu austajatele.
Michel Bussi
Leidlaps lumetormist
Maloule, väikesele kiilile, kes sündis selle loo kirjutamise käigus.
23.В detsember 1980, kell 00.33
Istanbulist Pariisi suunduv Airbus 5403 langes allapoole. Vähem kui kümne sekundi jooksul kaotas lennuk kõrgust ligi tuhat meetrit, peaaegu otsejoones maapinna suunas; seejärel lennuki sõidujoon stabiliseerus. Enamik reisijaid magas. Nad ärkasid võpatusega, hirmuäratava tundmusega, nagu oleksid nad magama jäänud lõbustuspargi karussellil.
Izeli hapra une katkestasid karjed, mitte lennuki rappumine. Tugevate tuuleiilide ja õhuaukudega oli ta harjunud: juba peaaegu kolm aastat oli ta Turkish Airlinesi ridades järgemööda ümber maailma sõitnud. Praegu oli tal puhkehetk. Ta oli maganud alla kahekümne minuti. Izel oli vaevu silmad avanud, kui tema kohale kummardus vanatüdrukust kolleeg Meliha oma pitsitava dekolteega.
„Izel! Izel! Kiiresti nüüd! Asi on tõsine. Väljas on vist torm. Kapteni sõnul on nähtavus null. Kas vaatad oma vahekäigu üle?”
Izeli näol oli kogenud stjuardessi ilme – nii tühise asja pärast ta paanikasse ei satu. Ta tõusis oma istmelt, kohendas kostüümi, tõmbas seeliku sirgu, imetles pisut aega enda ees oleva väljalülitatud ekraani peegelpildilt oma kaunist türgi nukukese keha ning suundus parempoolsesse vahekäiku.
Ärganud reisijad ei karjunud enam, nende pärani silmad peegeldasid pigem hämmingut kui ärevust. Lennuk kõikus endiselt. Izel otsustas rahulikult igaühe juures kummarduda.
„Kõik on hästi. Pole tarvis muretseda. Me lendame praegu läbi lumetormi Juura mäestiku kohal. Vähem kui tunni aja pärast oleme Pariisis.”
Naeratus Izeli näol ei olnud sunnitud. Oma mõtetes oli ta juba Pariisis. Ta pidi sinna jääma kolmeks päevaks ja jõulud seal veetma. Mõte, et ta saab kehastada Pariisi peale uitama lastud Istanbuli naist, tekitas Izelis elevust nagu mõnes teismelises.
Stjuardess lausus rahustavaid sõnu järgemööda kümneaastasele poisile, kes klammerdus vanaema käe külge; kortsunud särgiga noormehele, kes töötas juhtival ametikohal ja keda ta meeleldi järgmisel päeval Champs-Élysées’l oleks kohanud; türgi naisele, kelle pearätt oli ilmselt järsu ärkamise tõttu paigast nihkunud ning vajus nüüd ta silmile; vanale kössis mehele, kelle käed olid põlvede vahele surutud ning kes talle anuval pilgul otsa vaatas …
„Kõik on hästi. Uskuge mind.”
Izel liikus vahekäigus rahulikult edasi, kui Airbus korraga uuesti ühele küljele kaldus. Kostis karjeid. Izelist paremal käel istuv noormees, kes hoidis kahe käega pleierit, hüüdis teeseldud rõõmuga:
„Kas me varsti surmasõlme ka teeme?”
Vastuseks kostis üksikuid arglikke naerupahvakuid, mille kohe summutasid ühe imiku karjed. Laps lebas otse Izeli ees turvahällis. Paari meetri kaugusel.